Ikka vihm, vihm, vihm.

Eile alanud sadu ei taha enam kuidagi lõppeda. No nii palju seda vihma nüüd ka vaja ei ole. Mul hakkas ju ometigi puhkus. Õhtul koju jõudes olime mõlemad mehega nii märjad, et pooled riided tuli ukse taga ära võtta, muidu oleksime ilmselt terve järve täie vett kööki toonud. Imestasin isegi, et mees oli nõus rattaga sõitma. Muidu ikka, et ratas saab märjaks ja veel 100 viga. Nüüd võttis asja huumoriga. Kohe näha, et tal algas ka puhkus.
Öö läbi ladistas vihma ja ikka päris korralikult. Kõik tünnid ja totsikud on vihmavett ääreni täis. Lilled ja põõsad on vee raskusest longus. Nüüd võiks ju ometigi sadu järgi jääda.
Pool päeva koristanud, küpsetanud ja lugenud, ei viitsinud enam mitte sekunditki toas passida. Läksin hoolimata vihmast ikkagi rattaga sõitma. Õnneks väljas ainult udutas. Enne turgu oli aga tee kinni. Suured oksad olid maha kukkunud. Nõmme turul oli hoolimata ilmast inimesi küll. Läksin ostsin sama müüa käest veel kartuleid. Neil oli kuidagi mu lapsepõlve mälestuste maitse küljes.