Lihtsalt.

Istun köögis.
Läbi pliidi klaasist ukse tuleb soojust ja valgust.
Läbi akna tungivad tuppa veel viimased valguskiired.


Kohe süütan küünla, aga ma tahan veel natuke nautida seda rahu, vaikust ja hubasust.
Mitte midagi ei pea tegema-lihtsalt olla.
Kohe, kohe lõpetab elektrik viimased tööd mu plekitöökojas ja siis hakkab maja jälle särama.
Uskumatu tegelikult kui abitud me ilma elektrita oleme. Samas ei ole ka kuhugi kiiret ja juhtmete vahetus oli teada ja planeeritud, aga ikkagi tuled koju ning  ei oskagi  midagi teha.

Tegelikult mulle meeldib see pooltund üksinda enne kui asun oma õhtuse  rutiini juurde.
Tööl saan piisavalt rääkida, õpetada, kuulata ja see aeg on just see minu enda oma kui saan lihtsalt olla ja omi mõtteid mõelda.

Vastlapäev sai läbi.
Kelgutasime, hullasime lumes, saime punased põsed ja hea tuju.
Traditsiooniliselt ikka hernesupi ja vastlakuklitega.
Minu poolt jäävad  kuklid küll proovimata. Ma pole kunagi aru saanud, mis selles saias ja vahukoores head on, aga ju need siis kuuluvad selle päeva juurde.
Voolisime väikestega hoopis plastiliinist kukleid ja need said palju isuäratavamad.

Tänasest sõbrapäevast ei oska ma midagi erilist välja tuua. Minu jaoks on see päev nagu iga teinegi ja sõbrad on mul alati olemas iga päev.

Võib-olla oli täna küll pisut pidulikum ja kallistasime rohkem ja olime pisut rõõmsamad, aga meie töö juures on kõik päevad rõõmsad.
Õhtusöögi teen küll pisut erilisema ja ma olen ka täiesti kindel, et mu mees astub varsti sisse lilledega, aga see ei muuda minu arvamust tänasest päevast.

Tänase päeva võtan kokku sõbrapäeva salmiga, mis ütleb kõik.

Ole see, keda oodatakse. 
Kelle juures on alati soe. 
Kelle jaoks pole miski raske. 
Kelle käsi on alati toeks.

Läkski nagu arvasin ja pisut veel. :D 
Elektri sain tagasi ja õhtusöögi ka valmis. 
Südamekujuline porgandiga pikkpoiss. 
Lilled muidugi nagu ikka.