Teisipäev, 7. august 2012

Me kõik saame vanaks...


Meie tutvus sai alguse juba 35 aastat tagasi. Just siis, kui ma verinoorena abiellusin ja mehe juurde elama kolisin. Alguses ma lausa kartsin teda, sest ta tundus juba siis kuidagi eatu ja selline toriseja iga asja peale. Ausalt öeldes ei sallinudki. teda seal mitte keegi, sest kõigile oli tal alati midagi öelda ja keegi ei osanud tema meele järele olla.
Vaevalt ta minugagi oleks hakanud kunagi sõprust  otsima, kui mittte tema koer, kes oli A ja O igas asjas, poleks minule sõbraks tikkunud. Öeldakse ikka, et koer läheb peremehe nägu ja nii oli nendegagi. Koer kippus inimesi näksama ja inimesed hoidsid sellest paarist eemale ning  ei kippunud suhtlema.
Sellist natuke eraklikku elu ta seal siis elaski.
Kui mu esiklaps sündis, siis koer magas ühtelugu vankri kõrval ja valvas. Sellest ajast tekkiski  meie vahele kummaline sõprus.
Naine armastas väga lugeda ja käsitööd teha. See oli tema kirg ja elu. Oma vaimustust ja hasarti püüdis ta minuga jagada ja ilmselt saingi tema käest selle pisiku, sest edaspidi ei kujutanud ma ettegi, et mõni päev jääb mul kudumine või heegeldamine vahele. Istusime kasvõi liivakasti ääre peal, valvasime mu mängivaid lapsi, heegeldasime ja ajasime juttu.
Vahepeal alustasime oma maja ehitusega ja siis jäi aega vähemaks, aga suhtlesime ikkagi. Ta tundis  huvi minu laste käekäigu vastu ja uuris alati kuidas neil läheb. Jäin varakult oma vanematest ilma ja mõnikord oli selline tunne, et ta oli neile ka natuke vanaema eest..
Oma majja kolides suhtlesime ikka aeg ajalt edasi ja tundus, et temale aastad üldse ei mõjunud. Ikka selline eatu ja tegutseja. Ega tal vist tänu oma iseloomule palju sõpru polnudki ja sellepärast ta otsiski minu perega kontakti. Meie olime harjunud tema käitumisega ja võtsime teda just sellisena nagu ta oli. Oma südames oli ta tegelikult ju sõbralik, aga võõrastele ei pruukinud see alati nii tunduda.
Meie suhtlus kadus  umbes 5 aastat tagasi peale minu elu traagilist pöördepunkti. Jätsin maha kõik oma vanad sõbrad ja tuttavad.  Alles eile  nähes teda üle 5 aasta Nõmme turul, läksin rõõmsalt juurde ja tervitasin. Ma ei osanud seostada tema olekut teise inimese käevangus. Kujutasin ette, et ta on oma sõbrannaga lihtsalt turule tulnud.Välimuselt polnud ta eriti ju muutunud.
Tema küsimuse peale, kes ma olen, vastasin rõõmsalt, et nii vanaks  pole ma ju nüüd ka ometigi jäänud, et mind ei tunne enam ära.
Selgus kurb tõsiasi.Oma järelejäänud elupäevi pidi ta veetma pimedana ja peaaegu kurdina. Kõrval oli tal  abistaja sotsiaalhooldusest, kes teda juuksurisse talutas.Kirgliku käsitöö tegijana ei olnud tal enam mingitki  võimalust. Isegi sellises abitus olekus tundis ta huvi kõigi minu laste vastu ja kõik nimed olid tal meeles. Lubasin lähipäevil talle külla minna, aga kindlasti pole see väga kerge samm.

5 kommentaari:

  1. Ma ei tea, kui lähedased teie suhted olid ja kui oluline ta sinu jaoks ikkagi oli. Üksiku ja mitte väga seltsiva inimese jaoks nagu tema, olid sina kindlasti olulisel kohal. Kui sa nüüd hakkad teda külastama, siis pead arvestama sellega, et ta hakkab neid kokkusaamisi ootama ja sinuga arvestama. Kui sa pole selliseks pühendumiseks valmis, siis on targem neid suhteid mitte üles soojendada. Või muidu on tal veel valusam, kui sa tema jaoks piisavalt aega ei leia. Ja see "piisavalt" tähendus on üksiku vanainimese, eriti temasuguse jaoks, kes maailmast ära on lõigatud, hoopis midagi muud, kui sinul, kel oma perega, tööga ja kõige muuga niigi tegemisi küllaga.

    VastaKustuta
  2. Sa tabasid täpselt minu mõtte ära. Just sellepärast ma olengi viivitanud selle külaskäiguga. Eile pidin juba peaaegu minema, aga ootasin kogu aeg mingit põhjust, et ma ei saaks minna. Täna on see õnneks olemas ja ma ei tunne südametunnistuse piina, aga homme algab kõik otsast peale. Kujutan ette tõesti, et ta võib-olla arvabki siis, et minust võiks talle hooldaja saada.Vaevalt me kunagi elus enam nii juhuslikult kokku puutuksime ja järgmisel korral äkki ma kõnniksin lihtsalt mööda. Tema ju ei teakski seda.Kahjuks on inimesel südametunnistus ja natuke ka kohusetunnet. Tegelikult ma ju lubasin ja oma lubadusi olen harjunud pidama.

    VastaKustuta
  3. Läksin ikkagi ja eks ta arvestab edaspidi natuke nüüd minuga tõesti, aga ütlesin talle ka, et ärgu väga minu peale lootku. Vähemalt süda on rahul. Kõige imelikum oli, et ta palus mul mu vanemat tütart eriliselt tänada ja tervitada ja kui tütrele, need sõnad edasi andsin, siis ta teatas, et oli just selle tädi peale mõelnud mõned päevad tagasi.

    VastaKustuta
  4. Ärgem unustagem, et "me kõik saame vanaks". Alati on hea, kui keegi silma peal hoiab, eriti üksikutel, kel pole oma perekonda või pere on kaugel/ ei hooli. Ma olen ikka korra kuus vähemalt helistanud ja pikalt lasknud rääkida. Vahel pole rohkemat vajagi.

    VastaKustuta
  5. Temale on helistamisega raskusi, sest ta ei kuule peaaegu üldse, aga suhelda ikkagi saab nii, kui talle otsa vaatan.Ainuke variant ongi ise kohale minna. Arvan ka, et mõned korrad kuus ma selle mõne tunni ikkagi leian.Ta tahaks tegelikult, et ma talle raamatut ette loeksin nendest jalgratturitest.
    Ma loodan, et mina ikka päris üksi ei jää. Keegi minu neljast lapsest või lapselapsest või miniatest või väimeestest ikka vahel tuleb mind vaatama.Siiamaani on mul nendega vähemalt head suhted ja oma ämmalt õppisin ma milline ämm minust kunagi ei saa. Siiamaani olen sellega hakkama saanud.:D

    VastaKustuta