Laupäev, 18. august 2012

Jälle suvi.

Täna oli haruldaselt ilus suvepäev. Vahepeal oli juba  tunne, et sügis on käes.
Sõitsime hommikul Piritale. Seekord tegin  ise muffineid kaasa ja ega mul ei tulnud ka mehe plönnidest palju ilusamad. Selle-eest on kapsa-ja seenepirukad alati korralikud.
Pirita rand oli päevitajaid täis. Ega vette eriti ei kiputudki. Minu jaoks oli  vesi külm, aga mees käis ikkagi korra ennast kastmas. Nüüd on teki all, lödiseb ja kurdab külmavärinaid. Isegi väike palavik. Imelik-ta on harjunud oktoobriski  veel ujumas käima, aga nüüd soojaga jääb haigeks. Teatasin talle, et ilmselt on aeg hakata passi vaatama ja kohaneda ealiste muutustega.
Õhtul käisin  oma lemmikrajal sõitmas, kuigi sain eile paraja ehmatuse osaliseks.
Kell hakkas juba 23.00 saama kui hakkasin tagasi tulema. Äkki oli tee vilkuvaid tulesid täis ja vastu hakkas tulema  sadu jalgrattureid. Jäin tee serva seisma, sest ma ei mahtunud enam kuhugi. Ei  julgenud iitsatadagi. Minna polnud ka kuhugi, sest kahel pool olid suured kallakud ja ma seisin ju endisel raudteetammil. Tundus, et lõppu ei tulegi. Kogu aeg oli selline tunne, et kohe, kohe põrutab mõni minust üle.Minu ees seisis ema lapsevankri ja väikese tüdrukuga. Ta oli ka päris hirmul. Õnneks jäime läbi ime ikkagi terveks ja saime oma teekonda jätkata. Ma ei teagi, mis üritus see oli. Alles olid ju rullitajad, ju siis seekord oli  ratturite kord.
Praegu on tõesti haruldased ilmad ja ööd päris soojad. Ei raatsigi magada. Täna sai mul rattaga sõidetud 2300 km täis ja natuke  pudinaid veel pealegi. Tunnen kuidas reielihased on tugevaks läinud ja kannu on prink nagu Värnikul peale tantsusaadet.:D Kui mees ellu jääb, siis homme Kadriorgu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar