Kolmapäev, 16. märts 2011



Kevadest.


Kolmapäev 16 märts 2011.


Kuidas minagi teisiti saan, kui pean ka natuke oma emotsioone välja laskma.
Pärast pikka ja pimedat aega paistab ju lõpuks jälle päike ja veed vulisevad nii, et otsi kohta kus sa saad. Hommikuti on ikka veel paras uisuväli ja imede ime, et olen enda jala peal tööle jõudnud. Teekond sinna nõuab ikka parajaid alpinisti oskusi. Eriti kui juhtub mõni auto eest või tagant tulema. Tee on kitsas, mööda ta sinust ei mahu ja siis roni nagu kaljukits jäämäe otsa, ise veel kõigest jõust hinge kinni pidades, et autole ette ei prantsata. Küllap autojuhil on ka selg hirmust kange, sest ta ei oska ju ka ette arvata, mida ma seal kõrgel järgmise etteastena võin teha. Siiamaani on õnneks meie koostöö laabunud.
Viriseda ma ju tegelikult ei tahtnudki. Meel on hoopis rõõmus ja kevadine. Kõik mu tomatitaimed on oma peanupud mullast välja pistnud ja iga päevaga kasvavad aina pikemaks. Ei oska kunagi kasvatada õiget arvu tomatitaimi. Igal aastal panen nagu natuke vähem, aga tulemus on ikka vastupidine. Pigem ikka natuke rohkem. Õnneks pole pidanud midagi ära viskama. Kõik mu 100 sugulast ja sõpra on ülejäägid endale saanud. Millegipärast on alati selline tunne, et mul on ikka mitu kasvuhoonet. No ja ega oma
tomati maitse vastu ei saa mitte ükski poetomat. Eelmisel aastal jätkus neid novembri lõpuni.
Maja taga valitseb ikka veel Lapimaa. Tegelikult peaks sinna ju korraldama ekspeditsiooni, et oma marjapõõsad üles leida. Vaesekesed on nii raske koorma all peidus. Head see neile ju ei tee.
Lumikellukeste väljakaevamisest oli küll kasu. Pisikesed õienupud on oma pead lume seest välja pistnud. Samuti mu üks lumeroos.Teisel ei ole nii head varjulist ja sooja kohta.
Pesu kuivatamine on ka omaette ooper, aga värske lõhna nimel olen ma valmis seda ikka ja jälle kordama. Paras erna retk on õunapuu okste alt ämbriga läbi ronida ja pesunöörideni jõuda. Kujutasin ette, et kõnnin oma punaste plätudega üle lumehange ja riputan lihtsalt pesu nöörile. Tuppa jõudsin paljajalu, aga õnneks ilma kadudeta. Ei pidanud ootama kevadet, nagu eelmisel aastal, et oma jalavarjud lumest üles leida.
Ja see kõige tähtsam ja armsam asi mis mul seda lugu kirjutama ärgitas juhtus täna tööl. Üks pisike plikatirts ronis mulle sülle, pani käed ümber kaela ja küsis ega minul ometigi seda kevadväsimust ei ole. Peale seda kohe kindlasti ei ole ega ilmselt tulegi.

2 kommentaari:

  1. rõõmus lugu ja tõesti hea, et sul kevadväsimust pole :)

    VastaKustuta
  2. Aga ma tean täpselt kedagi, kellel on jube kevadväsimus. Minu mees on sirakil voodis. Haige nagu pole, aga midagi teha ka ei jaksa. Ilmselt olen ma nagu vampiir kõik tema energia endale krabanud. Ostsin talle apteegist vitamiine. Kes siis veel meie meeste eest hoolitseb, kui mitte meie.

    VastaKustuta