Teisipäev, 1. märts 2011

Kas nii võib...


Teisipäev 1 märts 2011.


Ma ei tea kas see on ikka kõige õigem viis alustada kõnelust lausega:"Kas Teie olete selle ja selle tütre ema. Ma helistan Teile haiglast..."
Ma ei hakka siinkohal kirjeldamagi, mida ma tundsin sekundi murdosa vältel. Jõudsin kõik asjad läbi mõelda, seda enam, et tütrel oli tervisega viimasel ajal probleeme olnud. Ega ma muidu poleks ju eriarsile numbrit kirja pannud.
"Teie arst murdis käeluu ja ma pean talle teisele arstile numbri andma."
"Jumal tänatud! "jõudsin ma ainult öelda, muu oli kõik peast pühitud.
Südamest ma loomulikult arstile paha ju ei soovinud, aga sellist šokiteraapiat pole ju ka ilmselt vaja.

3 kommentaari:

  1. uhh :S aga no tõesti jumal tänatud, et lapsega kõik korras on :)

    VastaKustuta
  2. See on tõesti kõige tähtsam, aga mu tööpäev oli rikutud ning ega ma ennast selle suure ehmatuse peale just kõige paremini ei tunne. Sain just mõni päev tagasi südame rütmihäirete vastased tabletid.

    VastaKustuta
  3. Paras ehmatus tõesti! Hea, et see oli valehäire. Paraku on elus nii, et meile päriselt korda lähevad vaid meie oma kallite mured ja õnnetused. Ja kui nendega kõik korras on, siis ohkame kergendunult. Selles loos ikkagi juhtus õnnetus, arst murdis käeluu. Aga on täiesti loomulik, et me ei saa võõraste muredele kaasa elada, muidu kuluksime läbi.

    VastaKustuta