Reede, 17. detsember 2010


Ka nii võib trenni teha.


Reede 17 detsember 2010 14.00

Vanem poeg otsustas järjekordselt Türki sõita. Midagi oli siin küll kahtlast. Sellel aastal juba kolmandat korda. Aga tühja temaga, sõitku kui tahab. Minule tähendab see muidugi lisakohustusi poja maja ja kassi näol, aga tubli nagu ma olen saan hakkama ja ei virise. Õnneks asub ta maja ka minu kodule päris lähedal nii, et paras õhtune jalutuskäik. Unustasin ainult küsida, millal ta tagasi saabub. Loodan, et ta ei lahkunud mitte määramatuks ajaks. Igavesti tubli ma ka ei viitsi olla.
Otsustasingi siis õhtul kell 8 sammud poja maja poole seada. Ilm oli mõnus, külmakraade parajalt ja teed kõiki ilusasti puhtaks roogitud. Senikaua kuni ma juurdlesin selle üle kas ajada ratas garaažist välja või minna seekord jala, möödus minust tervisesportlane. Trenni võib ju igal ajal teha, aga milline on just sobilik riietus talvisel ajal, see on iseküsimus. Võibolla olen ma ka pisut ajast maha jäänud ja ei tea tänapäeva trende, aga kas on ikka kõige mõistlikum joosta palja ülakeha ja väikeste punaste sportpükstega? No ohutusnõudeid oli küll silmas peetud. Pükste küljes rippus helkur. Kahtlustan, et siin oli tegemist poissmeheõhtu naljadega, aga mine sa tea. Äkki hoopis tuuletakistus on siis väiksem ja saab parema tulemuse. Peas oli tal armasad jänkukõrvad
. Ma arvasin siiamaani, et ainult korralikud tütarlapsed kannavad selliseid. Tuleb välja, et ei tea ma midagi. Tegelikult võis ta ju olla ka ajaloo õpetaja, kes testis uut koolivormi.
Kass sai loomulikult söödetud ja maja köetud kõigele vaatamata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar