Laupäev, 23. veebruar 2019


Palju õnne armas Eesti.


Kõikide elus juhtuvate asjade juurteni jõudes peame tunnistama, et meie elu koosneb juhustest ja valikutest. Saatus on see, kes nende  eest hoolitseb ja me ei saa siin kedagi teist süüdistada. Oma valikutes teeme  ise otsuseid ja selge on see, et valed valikud maksavad meile kätte.
Paar päeva tagasi töökaaslasega koos koju minnes hoiatasin teda, et ära marsi nii kiiresti. Tee on libe ja võid kukkuda.Ta ainult naeris ja ütles, et temal on nii head saapad ja pole sugugi libe. Kardan, et paar kuud läheb enne kui ta jälle tööle meie juurde tagasi jõuab. Loodan, et tal läheb hästi olukorda arvestades. Halvimal juhul ootab  operatsioon ja siis ilmselt läheb kauem.
Ebameeldivad ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Oma valust ei pääse me keegi. Muidugi saame me ebaõnne  ka varjata. Kleebime näkku naeratuse ja arvamegi, et meie probleemid jäävad selle taha. Sageli ei taha me lihtsalt seda valu omaks võtta.
Ma ei tea kuidas mina elaksin selle tundega kui sul on jäänud ainult üks õlekõrs, millest kinni hoida. Ühel päeval võib juhtuda aga nii, et sellest enam ei piisa. Mis siis edasi saab?
Me kõik tahaksime õnnelikud olla, aga  asjad ei lähe alati meie tahtmist mööda. Me püüame täita kõik  eluunistused ja siis juhtub midagi, mis keerab kõik pahupidi.
Tegelikult ei tahtnud ma tänasel päeval sellest  kirjutada, aga vahel on vaja lihtsalt kõik südamelt ära öelda. Õnnetunne peaks peituma ju seal, kust sa ei igatse minna kuskile mujale  ja kõik on just nii siin ja praegu.

Eile oli  üleni pidulik päev. Alustasime  lasteaias kell 10. 00 Vabariigi 101 aastapäeva tähistamist. Nagu igal aastal olid  meil külas kaitseväelased, kes lastele oma tegemistest rääkisid. Saalis oli pidulik aktus ja pärast sõime kõik koos ühise pika laua taga.

Õhtul olin ma kutsutud Lennusadamasse Mihhail Kõlvarti vastuvõtule.
Päeva lõpus käis  korra küll selline tunne läbi, et ega ei viitsikski minna linna teise otsa. Nii mõnus oleks koju jääda reede õhtut nautima.
Aga kui auto lausa treppi sõidab ja kohale viib siis pole  raske kõpskingad jalga panna ning kasvõi paljast uudishimust  vaatama minna.
Uksel kontrolliti kutseid ja edasi ulatati pihku juba klaas kihiseva šampanjaga ning Mihhail  Kõlvart tuli isiklikult klaase kokku lööma.
Toidulaud oli rikkalik ja meile laulsid Uku Suviste ning Anne Veski.
Anne oli järjekordselt nii särav ja lustakas. Peo lõpus läkski seltskond juba nii hoogu, et rahvas hakkas tantsima.
Väga vahva ja armas õhtu oli. Tänud korraldajatele.



7 kommentaari:

  1. Räägi nüüd huvilistele - mis suhe sul Kõlvartiga on?
    Kõik tahavad teada!

    VastaKustuta
  2. Nagu venekeelsest sõnast "платить"?

    VastaKustuta
  3. Ja kas sa nüüd valid Kõlvarti?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ma ei saa valida. Tegelikult me sobime Vakraga palju paremini kokku. Meie vahel on hoopis rohkem keemiat.Ilus pikk poiss ja kallistab nii tugevalt.Pealegi toob kooki, mett ja šokolaadi. Kui pildistamise ajal Kõlvarti kõrval seisin, siis tundsin, et ta oli nii külm ja tuim mees.Ei mingeid emotsioone.Ma mõtlen veel :D

      Kustuta
    2. Mulle meeldivad ka pikad ilusad noormehed, eriti kui neil on loomulikud lokid ja nad laulavad ilusti. Seega valisin Tsahkna, sest uutele liikumistele peab võimaluse andma. Mitte et Tsahkna just väga uus oleks, aga minu ringkonnas teistest kandidaatidest ei tea midagi.

      Kustuta
  4. ma valiksin aga kindlalt Uku Suviste , niiiiii nunnu ja armas noormees .. Muidugi Anne Veski on olnud minu lemmik hästi kaua ja pikki aastaid … Aga eurovisioonile oleksin saatnud kindlalt Uku laulu kuigi Stigi laul meeldis mulle ka ja läks nüüd sedamoodi … Loodan et Ukul läheb edaspidi paremini …

    VastaKustuta