Ratastooliga Kaarli hambapolikliinikus.


Edaspidi teen suure kummarduse ratastoolis inimeste ees ja tõotan pühalikult neid alati märgata ning  aidata kui see on minu võimuses.

Täna sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks, aga pean ka nentima, et inimesed ümberringi on väga abivalmis ja tähelepanelikud.
Lootsin, et nii suures polikliinikus on võimalus ratastooliga kohe liftideni sõita, aga sissekäigu juures oli ainult 4 trepiastet.
Nendega sain päris hästi hakkama, aga mu nägu venis vist täitsa pikaks kui ukse taga avastasime, et mind ootab veel 8 astet  ja need olid juba pisut suurem väljakutse.
Registratuuris  selgus, et on siiski ka teine sissepääs kaldteega, aga enne tuleb ette helistada.
Järgmine aeg on alles septembris  ja selleks ajaks peaksin kipsist vaba olema.
Arsti juures selguski, et mul oli õigus  ja edaspidi pean lihtsalt oma senise hambaarsti välja vahetama. Tema väike apsakas läheb mulle nüüd 400 eurot maksma ja ma oleksin saanud abi ükskõik millise hambaarsti juures. Minu probleem ei vajanud  erispetsialisti poole  pöördumist. Köige tähtsam on loomulikult see, et saan hamba korda ja paar aastat on jälle hooleta.