Esmaspäev, 20. september 2010



Vihmast.




Esmaspäev 20 september 19.16


Mulle meeldib vahel vihm. Mitte see sügisene päeva läbi pladisev külm ja lõputu .Just see, mis tuleb ootamatult ja järsku ja kaob sama kiiresti.Nii tore on ennastunustavalt minna tagasi lapsepõlve ja paterdada läbi äsjasadanud veelompide.
Pole kedagi keelamas ja manitsemas ,et vaata mida Sa teed ja pealegi ei sobi see Sinu vanuses jne.
Läksin keset kõige suuremat sadu metsa.Septembrikuu vihm paitas mu ripsmeid ja nirises üle mu näo.Millegipärast tulid mulle imelikud mõtted pähe.Tundsin ennast nagu väike ulakas plikatirts ,kes on pahandust teinud.Mõtlesin ,et paras mu sõbrale.Siin ma nüüd olen keset märga metsa ja ise ka läbinisti tilkuv.Pole teda siin keelamas ega kamandamas ,et külmetad ja saad kopsupõletiku ja ära mine rattaga sõitma vihmaga ja tule joo ometi tulist teed.No miks ma küll olen selline mässaja ,et ei ole rahul sellega mis mul on.Tahan just seda ,mida ma ei saa kunagi.Ajas kangesti naerma.Ja hinges oli nii mõnus ja kerge tunne.Vahel on vaja kõik unustada ja minna tagasi sinna aega kus kõik on alles ees, et siis jälle elust seda täit rõõmu tunda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar