Telefonimäng.

Reede 17. september 20010 19.09

Panin oma väikesi sõpru magama.Plaadilt tuli Francis Goya rahustav muusika.Lapsed olid juba magama jäämas ,kui mul helises telefon.Vaatasin võõras number.Mõtlesin jälle mõni kaubapakkuja või muidu küsitleja.Esimese mõttena arvasin, et ei vastagi telefonile ,aga naiselik uudishimu sai minust võitu.Mind tervitas reibas meeshääl:"Tere mu 67 lemmiknaine".Vabandasin viisakalt ja ütlesin ,et ta on eksinud numbriga ,aga teiselpoolt vastati uuesti ,et ega sa ju nii purjus nüüd ka ei olnud ,et teda enam ei mäleta.Küsisin siis kellega ma räägin.Aga sain ainult naeru kuulda ja imestava küsimuse ,et kuidas Sa siis enam midagi ei mäleta meie viimasest kohtamisest.See ka veel.Uurisin siis ,et kus me kohtusime.Eks ikka seal meie salapesas Tatari tänavas. Minu väitele ,et ma pole seal kunagi käinud jäi mees algul sõnatuks ja küsis siis ,et kellega ta siis ometi seal oli.Vot sellele küsimusele ei osanud ma küll vastata.Mees ei kaotanud aga pead.Arvas ,et ega sellest pole ju midagi.Ma võin ju ikka sinna Tatari tänavale tulla.Mis vahet ,et ma pole seal olnud.Nii lihtne ongi uusi tutvusi sobitada.