Tehtud.

Raekojas linnapea vastuvõtul on siis nüüd käidud.
Aguses suhtusin sellesse kutsesse paraja umbusuga, aga nüüd  tagantjärgi on mul ikkagi hea meel, et ära käisin. Tükk aega pole suutnud  südamest naerda ja kogu eeskava ning tervitused olid tõesti nii läbi mõeldud, et läksid otse hinge. Vaatamata kõigele jäi pärast selline tunne, et naise ja õpetajana oleme me ikkagi veel väga vajalikud ning väärime tunnustust.
Päris uhke tunne oli Raekoja uksel silti näha, et täna on reserveeritud. Uksel oli ka nägude kontroll ja sisse sai ainult  nimekirja alusel. Üles teisele korrusele jõudes pakuti kohe šampust ja abilinnapea kinkis lille.
Edasi paluti istuma ja siis algas kontsert koos tervitustega.
Peolaud ise oli nii rikkalik ja kaunis, et  enne kui jõudsin kõike proovida sai kõht täis.  Pole eriline magusasõber, aga tordid olid nii kenasti kaunistatud, et panid lausa ahhetama. Enne äraminekut sain ka väikese kingituse ja tehti ühispilt, mis lubati kenasti lasteaeda saata.
Tänavale tagasi jõudes olime koos töökaaslasega äkki keset melu. Pole nii ammu mööda vanalinna käinud ja ilmselt tuleb seda viga parandadasest, sest  siin oli nii palju kummalist. Kõigepealt marssis meist mööda grupp noori, kes kandsid imelikke riideid  ja külmast ilmast hoolimata olid palja sääri. Nende marssimist saatis laul ja trummipõrin. Ilmselt jälle mingi usulahk, kes pakkus raamatuid ja vastu tahtis muidugi annetusi. Keset Viru tänavat seisid punastes timukamütsides ja kõverate kirvestega noored, kes kutsusud piinakambrisse. Küsisin töökaaslaselt kas tema ka ikka kõike seda näeb või on mul sellest šampusest deliirium? Ta ainult naeris ja arvas, et küllap meil on mõlemal. Kui meile noor mees plakatiga vastu tuli, millele oli "help" peale kirjutatud ja raha küsis, siis me enam ei imestanudki.

 Selline näen ma siis välja noore kunstniku silmade läbi. Natuke on ta mu silmade värviga puusse pannud, aga mu särava naeratuse on ta ikkagi ära tabanud ja see on ju kõige tähtsam.
Tegelikult nägin ma sellel nädala välja küll nagu hobuse peaosa, sest lasteaial on sünnipäev ja iga päev toimub midagi. Eks selle hobusega oli ikka natuke nalja ka, sest veel 5 minutit enne etteastet ei teadnud me üldse mida me räägime  või  teeme. Kõik laabus aga iseenesest ja nii umbropsu tulebki kõige vahvam. Olin hobune, kes oli oma printsi ära kaotanud ja kuna olin kuulnud, et lasteaias  on karneval siis tulingi igaks juhuks siia ja kuidas sa ikka külla tühjade kätega tuled. Tõin lastele kommi.
Järgmisel nädalal siis uued üllatused.