Neljapäev, 20. märts 2014


Kõik läheb mööda.

Ma ei taha matustel käia. Loomulikult ei taha seda ilmselt mitte keegi, aga see on paratamatus, et inimesed surevad.
Mõtlesin kaua kas lähen naabrinaist ära saatma või mitte ja jõudsin järeldusele, et emotsionaalselt on see mulle liiga raske  ja ma lihtsalt ei suuda seda teha. Liiga palju vanu haavu läheksid jälle lahti ja seda enam, et aasta oli juba ühe surmaga alanud ning  nüüd 3 kuud hiljem juba teine. 
See, et ma otsustasin mitte minna ei tähenda muidugi seda, et ma ei austa või ei hooli temast, aga ma teen seda lihtsalt omal moel. Inimese leinamine on igaühe sügavalt isiklik asi. Miks ma peaksin seda tegema suure rahvahulga ees?Igaüks leinab just nii nagu tema süda ütleb.
Natuke hinge läks ka kirjasõbranna jutt, kes arvas, et ma pean ikka minema ja see on viimane lugupidamisavaldus naabrinaisele ning ma demoniseerin surma üle.
Ostsin valge roosi, läksin naabrimehe ukse taha ja rääkisin talle kõik südamelt ära. Kergem hakkas ja naabrimees tänas mind, et ma selline olen. Ta mõistis mind täielikult ja sai minu tunnetest aru.


Minu silmade ette jääb aga veel kauks ajaks pilt naabrinaisest, kes seisis oma kodutrepil naeratas ja lehvitas mulle.

8 kommentaari:

  1. Tõepoolest, milleks neid matuseid üldse korraldada?Need ei meeldi ju tõesti kellelegi ja igaüks võib lahkunut omal moel kodus leinata :P

    VastaKustuta
  2. Mina ütlesin ainult oma seisukoha välja ja ma tean, et sinul on see hoopis vastupidine ja ma arvan, et sinu tõekspidamistega inimestele ongi neid vaja, sest surnul pole sellest enam mitte midagi.

    VastaKustuta
  3. Mina ei suutnud oma sõbranna matustele minna, kes hukkus autoõnnetuses. Samas on mul selle üle isegi hea meel, et ma ei läinud, sest mul pole temast mälestust kirstus ja lamavana, vaid ikka särava ja õnneliku ja naeratavana.
    Mõni ütleb, et see on nagu pettekujutlus, et inimene polegi läinud, aga haual ta nimeplaati nähes ja ilusat külma kivist inglit katsudes oli see liigagi reaalne. Samas ma ei kahetse siiani, et ma ei läinud, mul on temast ainult elevad mälestused - olgu need siis teiste jaoks nii petlikud kui tahes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis on minusuguseid veel. Ma usun, et meie südametes on ikkagi nendel inimestel kindel koht sellest hoolimata, et me ei läinud sellele kõige viimasele kohtumisele.Mälestused neist elavatena on palju paremad ja ega see, et me ei läinud ei tee meid tundetuteks ega hoolimatuteks.Kõik käituvad just oma südame sunnil ja nii nagu õigeks peavad.Minul on ka rahu südames just eelkõige sellepärast, et naabrimehega rääkida sain ja tema mõistis mind.Ma ei oleks ka tahtnud seda viimast pilti silmade ette jätta.

      Kustuta
  4. Lein on igaühe isiklik asi ja midagi peale sundida ei tohi ega saagi. Kõrvalseisja ja ignorant ei saagi kunagi teadma, mida ja kuidas leinav inimene tunneb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just ja kõige paremini teavad seda tunnet just need, kes on ise selle üle elanud.

      Kustuta
  5. Mina isiklikult ei taha mingeid matuseid , mingit söömingut peale matuseid ega ei taha et mind peale surma keegi näeks.. Tuhastamine on ok ja siis edasi visaku see tuhk kuhu tahes . Ma ei taha hauaplatsi - sest keegi seal nagunii ei käi, sest lapsed elavad kaugel ja minu hauaplatsi pärast ei pea tulema teistest riiklidest Soome või Eestisse . Las meenutavad mind pilte ja videosid vaadates . Sa tegid just nii, nagu pidid tegema. Matused on just nagu sünnipäevadki Eestis ületähtsustatud . Mõni tahab hirmus suuri pidusid korraldada selleks, et teisi üle trumbata . Rõõmsamat järgmist nädalat !

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina rääkisin oma lastele sama juttu ja vanem poeg oli minuga täiesti nõus.
      Sest tõepoolest meenutagu nad ükskord homme hoopis neid aegu kui ma veel olemas olin ja praegu naudime just seda aega, mis meile veel antud on.

      Kustuta