Tõeline sõber on see, kes on alati olemas.
Laseb sul oma muret kurta ja ei sega vahele.
Arvestab sinu tunnete ja vajadustega.
Mõistab ja lohutab kui  kurb oled.
Ajab sind naerma, et su mõtteid mujale viia.
Lubab oma õla märjaks nutta ja sööb endastmõistetavalt ära kõik su küpsetatud pirukad.

Igas sõprussuhtes võib ette tulla aegu kui üks on tugevam kui teine ja tõeline sõber märkab  kui sa nõrgem oled ning teeb viivitamatult midagi, et sind aidata.
Loomulikult eeldab see ka seda, et  kui tema hätta satub, siis tõttad sina talle appi.
Tõeline sõber mõistab su hinge ja ta ei pea isegi olema su kõrval.
Tema nähtamatu toetus on sul kogu aeg olemas.

Viimastel päevadel olen mõelnud mitu tõelist sõpra mul üldse on?

Sellist sõpra, kes lihtsalt kohustusest ei küsi kuidas mu päev möödus või kuidas mul üldse läheb?
Raske on tõmmata piiri sõbra ja tuttava vahele.
Veelgi  raskem leida need õiged inimesed, keda usaldada.
Ja miks vahel on sinu elu just nagu refrään kellegi teise elust on mul veelgi raskem mõista.