Otsin iseennast... Juba pikemat aega. 
Elu on nagu roosa ja täpiline unistus, mis  paneb jätkuvalt imestama. Kõigepealt peaksin  jõudma selgusele iseendas.Tunnen küll seda tunnet, mis peaks olema kellegagi koos olles, et mõistus ei tööta, süda peksab, käed värisevad, et üks pilk ütleb kõik ja sõnu polegi vaja. Millegi vähemaga leppida tundub sulaselge lollusena, aga nagu mu horoskoop ütles mõned päevad tagasi, et ma vajan oma ellu muutust, aga parim muutus  on see, kui ma ei pea midagi muutma.
Tundub, et sellel on tõepõhi all. Ehk kui ma piisavalt hästi kuulaksin, siis ilmselt kuuleksin isegi seda, mis mul endal öelda oleks. Ei tea..