pühapäev, 23. jaanuar 2011






Kuidas laupäeva sisukalt veeta?

Pühapäev 23 jaanuar 2011 17.40

Oleksingi vist oma laupäevase päeva 4 seina vahel mööda saatnud, kui mu vanem tütar poleks mulle uitmõtte pähe pannud. Olin terve hommiku koristanud, kütnud, süüa vaaritanud ja mehe auto istmekatteid õmmelnud. Polnud saanud mahti isegi aknast õue kiigata, mis seal toimub. Pealegi soovitas mu hea sõber mul kohe "marss õue" minna. Kuulasin teda (nagu alati), pakkisin kokku mõned asjad ja läkski lahti maale sõiduks.
Tahtsingi minna uudistama tütre köögi uut disaini ja koerabeebi vajas ka ülevaatamist. No mis see 100 kilomeetrit siis ikka on viluga visata. Jäärallit olen ma alati armastanud ja tütre juurde sõit ongi paras katsumus. Ega tema ei ela ju nagu normaalsed inimesed korralikult valgustatud ja lahti aetud magistraali läheduses. Ikka paksu metsa sees koos huntide ja karudega. Kährikud ja kitsed samuti seltsiks. Ma ei uskunud isegi, kui ta 9 aastat tagasi oma perega Tallinnast ära kolis ja Haapsallu elama asus. Sealt edasi viis nende tee Läänemaale mehe vanaema tallu, mida nad nüüd usinasti taastavad.
Vahel ma ikka samastan neid Ukuaru Minna ja Aksliga. Tütar on samuti see agaram pool, kelle peas on sadatuhat ideed, mida on vaja kohe ellu viia. Tema köögist pole mul mõtet kirjutadagi, seda peab ise nägema. Mina sain igatahes tõelise üllatuse osaliseks.
Teed on seal talvel sageli nii kinni tuisanud, et pole isegi aimata, kust rada läheb. Kõige kindlamaks sõiduvahendiks ongi lumesaan ehk buraan. Siis on alati teada, et jõuavad sihtkohta. Isegi koer on harjunud kaasreisijana kaasa sõitma.
Jälgisin tükk aega, kuidas väimees asju ajas. Ikka jälle buraani selga ja läks nii, et jutt taga. Ma polnud kunagi varem selle imeelukaga sõita proovinud. Nooruses olin kõike katsetanud veoautosid, mootorratast, teerulli ja ükskord isegi kombaini. No nüüd on see tükk ka tehtud ja peab ütlema, sain suure elamuse osaliseks. Ilmselt on mul nüüd uus sõltuvus. Võibolla peaks jalgratta buraani vastu vahetama.
Teisena pani väimees ette täpsuslaskmise. Loomulikult õhupüssist. Kes saab kõige rohkem jääpurikaid räästa küljest alla? Peab ütlema, et kõige viletsamaks ma ka ei jäänud.Täpselt see tugev Harju keskmine.
Õhtul oli küll tunne nagu oleksin Erna retkel käinud, aga laupäev oli igati korda läinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar