Mõeldes emale.


Neljapäev 06 jaanuar 2011 13.30

Õnneks sai eilne päev mööda, kuigi ega ma sellest hommikust eriti palju ei mäletagi. Nii vilets oli mul viimati olla augustis, kui toibusin haiglas peale seljasüsti operatsioonist. Täna jälle oma tavalises tempos tööle kepsutades, muigasin endamisi kui vaatasin oma eilseid istumisjälgi lumehangedes.
Neid oli ikka päris mitu. Tavalise 10 minuti asemel kooberdasin ma koju üle poole tunni. Siia ma aga jõudsin ja täna olen jälle täis energiat ja töölusti. Hommikul võtsid lapsed mu niisuguse rõõmukisaga vastu nagu ma oleks ei tea kui kaua ära olnud. Vot nii vähe on õnneks vaja, et ennast jälle hästi tunda. Eilne päev saigi tegelikult täitsa maha magatud ja ega ma ei imestanudki kui kell 4 öösel oli mu uni läinud ja mõtted ema peale läksid.
Täna on tema surmaaastapäev ja õige aeg lapsepõlvele tagasi mõelda.
Olen oma vanematele väga tänulik ilusa ja helge lapsepõlve eest. Olin pere pesamuna ja loomulikult ema lemmik. Pole siis ime, et vahel vaadati mu üleannetustele läbi sõrmede ja sain alati kõik asjad kergemini andeks, kui teised õed. Ega minuga tegelikult väga lihtne polnudki. Mul olid juba lapsepõlves igasugused imelikud ideed, mis tuli tingimata ka läbi proovida ja katsetada. Ema närvid olid vahel viimse piirini viidud, kui ma jälle koju saabusin põlved lõhki ja riided mustad. Polnud minu jaoks ükski aed, ega puu liiga kõrge. Kõik tuli läbi proovida. Isegi imestan, et pääsesin ilma suuremate traumadeta.Ühte ma mäletan küll, kus mul ikka päris hästi ei läinud. Nimelt katsetasin 3 aastaselt kuidas saab 3-rattalisega kivitrepist alla sõita. Ratas oli selline puust sadulaga ja esiratta küljes vändad. Arstitädi õmbles mu pea ilusti kinni ja elasin rõõmsalt edasi. No suureks ma kasvasin ja jõudsin ka emale enne tema surma samasugust hoolitsust üles näidata. Loodan, et ta tundis oma viimastel kuudel minu juures, et teda armastatakse ja ta on meile vajalik. Kahju ainult, et minu viimane neljas laps ei saanud kunagi oma vanaema tundma. Ega ma siis ei teadnud ju veel isegi, et ta minu juurde tuleb. Sinna oli veel 4 pikka aastat aega. Täna ma mõtlen aga oma emale ja olen talle südamest tänulik kõige hea eest oma elus.