Korowaid.

Laupäev 15 jaanuar 2011 15.20

Lugesin "Postimehest" Hendrik Relve retke korowai rahva juurde juba eelmise nädalal, aga millegipärast ei saa kuidagi mõtteid sellest eemale.
Tundub täiesti uskumatu, et tänapäeval on Uus -Guinea saarel veel inimesed, kes söövad puutõuke, kasutavad kivikirveid, käivad ringi peaaegu alasti ja elavad puu otsas.
Neil puuduvad igasugused kodanikuõigused ja keegi ei tea isegi kui arvukas see rahvas on. Võib arvata, et lähema 20 aasta jooksul satuvad nad tihedasse ja vahetusse kontakti tsivilatsiooniga ning neist saab pooltsiviliseeritud rahvas.
Pered on neil väikesed. Tavaliselt koosneb kuuest liikmest: isa, ema, paar last ja vanavanemad. Väikelaste suremus on muidugi suur- 50% Piltidelt paistavad kõik mehed ja naised eatud. 40 aastane mees ongi selle rahva mõistes vana.
Igapäevane elukorraldus on neil hästi paindlik. Just vastavalt tujule. Hommikuti magatakse kaua und on. Kes esimesena ärkab teeb süüa ja kutsub teised ka sööma. Peale sööki vaadatakse ilma, kui viitsivad, siis lähevad jahile, kalale või metsa söödavaid usse, putukaid ja juurikaid korjama. Kui ei viitsi, siis pole sellest ka midagi. Päeva võib ka niisama nokitsedes õhtusse saata.
Relvadeks vibu ja kivikirved. Kangesti tulevad meelde leheküljed ajalooõpikust.
Eriti võikalt kõlab nende püha tõugusöömaaeg. Neid süüakse toorelt, küpsetatult kui ka piruka sees. Peetakse maha lausa saagotõugufestifale, kus tantsitakse lauldakse ja süüakse tõuke mitu ööd-päeva järjest.
Hendrik Relvegi tunnistab, et kõige hõrgumad on just värskelt tüve seest nopitud tõugud. Tuleb ainult meeles pidada,et enne tõugu suhu pistmist tuleb tal pea otsast kaksata. Vastasel juhul võib ta oma oma võimsate lõugadega keelest valusasti kinni võtta.
Nii tänaseks on ilmselt minu söögid söödud.