Hapukapsas šokolaadiga.

Laupäev 29 jaanuar 2011 15.01

Tegelikult tahtsin ma seda kooslust juba jõulude ajal proovida, aga ei julgenud oma arvukatele miniatele ja väimeestele pakkuda. Mine sa tea, mida nad siis ämmast arvavad ja eks ma tahan ikka just see hea ämm olla, mitte selline nagu anekdoodis.

David Lebovitzi šokolaadikook hapukapsaga

100 g mitte väga haput hapukapsast (nt Uus-Kongo talu oma)
50 g kakaopulbrit
280 g e. 5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0.25 tl soola
150 g toasooja magedat võid
300 g suhkrut
3 toasooja suurt muna
1 tl vanilliekstrakti
2.5 dl väherasvast piima
Šokolaadiglasuur:
100 g tumedat 70% šokolaadi
50 g magedat võid
Valmistamine:
Kui hapukapsas on väga hapu, siis loputa külma veega. Suru hästi kuivaks ja haki terava noaga peeneks.
Kuumuta ahi 160 C kraadini. Määri 3liitrine rõngasvorm võiga.
Sõelu kakaopulber, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool kaussi.
Hõõru või suhkruga heledaks vahuks (nt mikseriga). Lisa ükshaaval vahustades munad ja vanilliekstrakt.
Lisa kolmandik kuivainesegust või-munasegule, siis lisa pool piimast ja sega läbi. Siis lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.
Vala tainas võitatud rõngasvormi ning küpseta 160kraadise ahju keskosas 45 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb.
Lase koogil vormis täielikult jahtuda, siis kummuta tordialusele.

Glasuuri tegemiseks sulata väikeses potis ettevaatlikult või ja šokolaad, sega ühtlaseks. Lase veidi jahtuda, siis tõsta lusika abil koogile, lastes glasuuril mööda koogi külge maha valguda.

Ise ma eriline koogisööja pole, aga uudishimust proovisin ikka. Kui poleks oma käega sinna kapsast hakkinud ja seganud, siis poleks ilmaski uskunud. Maitses nagu tõeline šokolaadikook mõnus ja mahlane. Kindlasti oleks sobinud mu jõululauale ja poleks minu mainet kahjustanud.
Ega mu teinegi tänane roog polnud just väga tavapärane. Elukaaslane on väga hea kokk ja on ise alati söögi valmis teinud. Ma ei imesta juba ammu kui ta kasutab koos selliseid toiduained, mille peale mina ei tulegi. Esimese võileiva tegi ta mulle sellise, et mul oleks pidanud vähemalt sama suur suu olema nagu Julia Robertsil, et seda läbi hammustada. Vaatasin siis seda kuhja ja teatasin, et siit on midagi puudu. Nimelt heeringas ja salatileht. Heeringaga oleks ta saanud seda täiendada, aga salatilehte polnud. Ütlesin siis, et kahju küll, aga jääb söömata. Nüüd ta teab juba ammu, et just nagu Eestile on kombeks 1 president korraga, nii ka minu võileival 1 kate korraga.
Täna sain siis veel targemaks, et ühepajatoidule võib peeti ka sisse panna. Polnud kunagi enne nii proovinud. Väga hull polnud, aga jään vist ikka oma retsepti juurde.