Ilm on hukas.

Esmaspäev 17 jaanuar 2011 13.32

Nädalavahetus algas parajate külmakraadidega. Talv tahtis meile otsekui näidata, et pole ta veel surnud midagi ja on endiselt täie tervise juures.
Tegelikult oli ju laupäev hoolimata 15 miinuskraadist mõnus, päikesepaisteline ja tõeline talvepäev. Õhtul oli sama külm, aga puud olid kaetud härmatise looriga, taevas oli nii selge ja tähed särasid. Tõeline talvine idüll. Isegi talvetüdimus oli kadunud. Värske äsjasadanud lumi oli kõik sulajäljed peitnud ja ümberringi oli nii valge ja puhas.
Veel pühapäeva õhtulgi näitas kraadiklaas miinuskraade, aga öösel ärkasin tugeva mütsatuse peale üles. Sula oli kohale jõudnud ja viimasedki lumeriismed katuselt kaasa haaranud. Kell 6 näitas kraadiklaas juba 0,6.
Ma pole oma eluaja jooksul sellist lund küll näinud. Maapind oli kaetud nii tugeva kummis koorikuga, mis sätendas ja säras tulede paistel. Oli täpselt selline tunne nagu oleks keegi selle valge glasuuriga üle valanud. Mitu korda seisatasin, sest minuni kostsid ebamäärased helid. Lõpuks sain aru, et see oli lumi, mis krigises. Just krigises!Tundus nagu oleks talv tõesti lumekooriku alla vangi jäänud ja nüüd krigistas seal vihaselt hambaid.
Nüüd sajab juba täiega vihma ja Pääskülas on igatahes +5.