Kui elektrit ei ole...

Laupäev 01 jaanuar 2011 23.00

Mitte, et ma tahaksin nüüd uue aasta esimesel päeval kohe virisema hakata, aga natuke ju võib ikka ja nii mokaotsast.
Tegelikult olid mul ju ilusad jõulud ja aastavahetuski oli hoopis teistsugune kui viimasel kolmel aastal. Kõik peaks ju olema hästi. Ei pidanud ise mitte millegagi vaeva nägema ja nautisin külalise rolli. Lihtsalt läksin nagu Tuhkatriinu ballile, kus kõik oli valmis ja ootas mind.
Nüüd lõpuks oma igapäeva ellu tagasi jõudes ootas mind külm maja, tühi külmutuskapp ja ääreni täis mustapesu korv. Kuna lapsed olid kõik laiali ja kedagi polnud veel niipea oodata, asusin virgalt tegevusse. Kõigepealt tuli keskütte ahju, siis pesumasin tööle ja lõpuks kala praeahju. Lumerookimine pidi natuke ootama. Tahtsin enne üksildases rahus tassi kohvi juua. Parajasti kui vett kannu lasin, oli äkki majas täielik pimedus. Esimese ehmatusega mõtlesin, et midagi juhtus minu majas. Välja vaadates avastasin, et tänav pime, naabrimajad pimedad ja üldse terve Vabaduse puiestee pime. Siis pahvatas mulle, et mul ju ahi ääreni puid täis ja pumbad ju ka ei tööta ilma elektrita. Riketesse helistades selgus, et enne südaööd pole lootustki. Järelikult kähku päästeoperatsioonile. Temperatuuri näidik hakkas juba 100-ni jõudma. Viimane aeg tegutseda. Ei tea isegi kuidas mul õnnestus puud kätte saada ja ise ellu jääda.Vingumürgitusse ei tahtnud küll surra, aga ega see kaugel polnudki. Päästeoperatsioon edukalt sooritatud, läksin käsikaudu üles haavu lakkuma. Nägin vist küll välja nagu hiljuti meie lasteaeda külastanud Tahma -Toomas. Aga oma keskküttesüsteemi olin vähemalt selleks korraks päästnud.
Mõtlesin mida edasi teha. Kaua sa ikka jaksad küünlavalgel telekat vahtida ja pealegi veel ilma kohvita. No olgu, olgu. Jooks kasvõi teed ja mida veel vahtida seda külmetavat lõhe praeahjus. Inimene on ikka nii abitu ilma elektrita.
Õnneks on mul veel teinegi hobi, mis ei vaja elektrit. Loomulikult lumerookimine.Taevataat on ikka õnnistanud meid lumega, et me keegi ei peaks selle puudusesse surema. Annaks talle ikka pikka iga ja tugevat tervist selle eest. Minu lumevirnad said täna küll eriti hoolikalt paika pandud. Just nagu joonlauaga sirgu aetud. Ega ma siis ju veel isegi ei teadnud, et ma pean 8 tundi ilma elektrita veetma.
Lõpuks tuppa tagasi jõudes, süütasin kõik oma 100 küünalt, kerisin ennast mõnusasti oma leopardi mustrilisse pleedi ja mõtlesin, et tegelikult olen ma ju alati küünlavalgust armastanud. Nii romantiline.