Pühapäev, 26. märts 2017


Päikseliselt.

"Head aega kallis musurull."
Nii saatis mind töölt koju üks  5 aastane poiss.
Pisut üllatav ja naljakas oli  väikese poisi suust seda kuulda, aga eks lapsed on kodu peeglid ja küllap nii tema kodus teele saadetaksegi.
Igatahes väga armas, et seal peres sellised kombed on.


Minul sai aga sellel nädalal  kevadhooaeg avatud ja nii mõnus oli üle hulga aja kohvitass peos õues mõnuleda ning varbad päikese kätte sirutada. Esimene jume on igatahes olemas.


Poiste majad edenevad jõudsasti ja loota on tõesti, et paari kuu pärast  saabki juba sisse kolida. Sisetööd käivad usinalt ja väljast on krohvimine pooleli, aga iga päeva õhtuks on jälle hulk tööd tehtud.



Pisike tibulinnu aina kasvab ja iga kord kui ma teda jälle näen on tal  mõni uus oskus õpitud.
Tundub väga hakkaja poiss olevat, sest teab täpselt mida soovib. Iga tühja asja pärast virisema ei hakka ja uudistab hoolega maailma oma siniste silmadega. Tuttavad näod tunneb ära ja naeratab äratundmisrõõmus.


Esimesed kevadlilled on õitsema läinud. Lumeroos on veel nuppus, aga suured pungad on kohe, kohe lahti minemas.
Roosid on õnnelikult talve üle elanud ja tundub, et sellel aastal pääsesin ilma kadudeta, mis muidugi suurt rõõmu teeb.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar