Parem hilja, kui mitte kunagi.


Poeg arvas, et kuna mul küpsetamine nii hästi välja tuleb, siis ma võiksin ta soolaleivapeoks pirukaid teha. No nii umbes kümne inimese tarbeks. 2 tingimust olid ka, et peaksid olema soolased ja mitte seente, ega kapsaga.
Mul oli ka oma tingimus, et vaeva nägemise eest peaksin vähemalt pudeli punast veini saama palavate ilmade jahutuseks. Poeg andis mulle vabad käed ja lubas rikkalikult kõik kulud kanda.
Poes ladusin  pirukate küpsetamiseks vajalikud kaubad korvi ja suundusin juba kassa poole, kui tuli meelde, et kõige tähtsama olin ju unustanud. Nii väikese veinitarbijana pole see ju ka imeks pandav, kuigi isegi mu perearst on soovitanud juua klaasi punast veini päevas, et mu vere kvaliteeti parandada.Viimasel ajal pole aga  verega enam probleeme olnud ja nii see joominegi on meelest läinud.
Alkoholi poole peale suundudes märkasin õllekasti peal riidest kotti. Uudishimulik nagu ma olen, piilusin ka kohe sisse. Seal oli rahakott koos võtmete, pangakaartide ja rahaga. Korraliku ja ausa inimesena viisin koti loomulikult kassasse ja selgus, et naine, kes oli oma mehe kotti otsima tulnud, oli veel kassa juures.
Ta  oli   saatnud mehe poodi piima ostma, kusjuures mehe vanus pidi olema 92. Mees jõudis koju ilma piimata ja teatas, et on koti ära kaotanud. Naine tuli kohe poodi kotti otsima ja koos kassapidajaga olid nad kogu poe läbi käinud  seda leidmata. Mina muidugi ütlesin, kust ma koti leidsin ja naise imestusel polnud piire. Tema teada pole ta mees kunagi joonud ning sellepärast jättis ta sealt otsimata.
Minu loogika aga ütleb, et mees pidi selle ikkagi ise sinna unustama, sest kui näiteks keegi oleks koti kuskilt mujalt leidnud ja pärast sinna vaikselt poetanud, siis oleks ta  ilmselt selle ka tühjaks teinud, aga  kogu raha oli ju alles.
Huvitav, mida mees oma naisele ütleb? :D