Kus on siis see õige koht?
Pojaga Pärnamäel ämma hauda korrastades mõtlesin, et mina küll ei taha endale sellist platsi, kus minu lapsed peaksid käima kastmas, istutamas, rohimas. Peale surma pole mul sellest enam sooja ega külma ja kellele on siis seda vaja. Palavate ilmadega tuleb käia üle päeva kastmas, et lilled õitseksid ja ei närbuks. Kõigil oma elu ja tegemised ning kellel on siis seda üleliigset aega. Kui tahavad mind mäletada, siis saab ju ilma platsitagi või just praegu, kui ma veel igati triksis-traksis olen.Koos ämmaga sain endale ka tema mehe, mehe 2 naise, ema ja õe hauad. Ma pole neid kõiki näinudki, tundmisest rääkimata. Tulen siia ja mul pole mitte mingisuguseid tundeid. Riisun, koristan, sätin lilli, küünlaid ja mõtlen, et saaks korda ning minema. Ma ei tunne ennast surnuaias üldsegi hästi. Ämmagagi polnud erilist sidet, sest võtsin verinoorelt tema ainukese poja.
Ütlesin pojale, et palun mulle mitte iial sellist platsi ja teile kohustust, et peate käima korrastamas. Poeg arvas, et see on väga mõistlik otsus, sest tema ei viitsiks mitte mingi raha eest käia siblimas. Kus oleks siis see õige koht? Loodan, et selle üle on mul veel palju aastaid aega mõelda. :D
****
Öösel oli selline äike, millist ma pole mitte kunagi näinud. Vaatasin nagu etendust. Mu tuba oli valge nagu päeval ja taevas aina sähvisid tuled. Mürin algas tund aega hiljem ja see oli tõesti võimas. Mu süda tagus ärevusest ja natuke oli ka hirm. 3 tundi tulede mängu, siis tund aega vaikust ja kõik algas uuesti. Võimas.
Meie kandis oli ka võimas äike. Kahjuks olin väsinud kui ront ja hommikul ärgates oli tõsiselt kahju, et vaid paar korda ärkasin ja seda võimast vaatemängu jälgida ei suutnud.
VastaKustutaAga jah, seda haudade korrastamist jne olen ka korduvalt analüüsinud ja mõelnud.
Minu esivanemad on minu jaoks kauges Eestimaa nurgas. Korra aastas satun sinnakanti. Õde elab lähemal, tema hoolitseb haudade eest. Kõike seda on vaja ju elavatele. Vanad traditsioonid jms praeguses kiiresti muutuvas maailmas on juba mittevajalikud ja küllap targemad pead kord midagi asjalikku välja mõtlevad. Näiteks üle-Eestiline memoriaal nagu Ameerikas Vietnami sõduritele. :)
Meieni pole oodatud äike ega vihm jõudnud, kuigi lootustandvaid märke taevas ikka liigub.
VastaKustutaMinu vanemate hauad on ka nii kaugel, et vaid aastas käin seal. Praegu hoolitseb vend natuke, aga kui ka temast enam asja pole, eks peab paluma surmuaiavahti, et see aeg-ajalt üle vaataks. Hooletusse ka ei saa jätta, sest nii see, kui mu vanaema haud veel kaugemal asuval surnuaial on üsna kesksel positsioonil, kohe kantsli kõrval, mitte kusagil äärealadel. Surnuaiapühal kohe külarahvas vaataks, et näe, ei hooli kadunukestest...
Mina ootaks ka, et tänapäeval surnuaia kombed muutuksid ja see hauaplatsi pidev hoolitsemise kohustus kaoks. Et oleks vaid muruplats nagu Ameerika filmides ja kivi nimega, kuhu mälestama tulla ja korraks lilli tuua, aga poleks vaja seda väikeaiandust harrastada. Ma ei kujta küll ette, et mu lapsed või lapselapsed hakkaksid nii kaugele mu vanemate, või ammugi vanaema hauda hooldama.
Meil sama asi. Eile just tulime Võrumaalt vanaema sünniaastapäeva puhul surnuaiast käimast. Me jõuame sinna vaid korra aastas. Ja tegelikult on elu läinud nii, et Võrumaal meil enam kedagi (lähi) sugulastest ei ela. Ja nii käiaksegi Tallinnast surnuaeda korrastamas. Omamoodi jabur ja raiskamine ju.
VastaKustutaVaadates vanade inimeste (vanaema ja vanatädide ja tädide) kraaklemist surnuaia ja matmise teemal (kes käib tihedamini, kes jõudis enne, kes milliseid lilli toob ja viib ... kes kelle kõrvale maetakse jne) tekib endal küll küsimus, et kellel seda vaja on?
VastaKustutaKuigi ma ise eriti tihti surnuaial ei käi, meeldiks mulle siiski mõte, et tulevikus on koht, kuhu elu ajal kalliks olnud inimestele lilleõis viia või siis lihtsalt käega numbrite ja tähtedega külma kivi puudutada ... seega meeldib mulle väga Bianka mõte.
Minule surnuaiad meeldivad, surnuaiad üldse ja kodukoha oma eriti. Ma ei tea isegi, miks. Väiksena käisin seal vanaemaga - oma vanaisa pole ma näinud, surnuaed oli see koht, kus vanaema lilli istutades või platsi riisudes vanaisast rääkis. Need olid ikka sellised elusolemise-jutud, rõõmsad ja naljakad. Siis olidki seal ainult mu vanavanaema ja vanaisa hauad. Kuni vanaema askeldas, kolasin mina ümbruses, veerisin hauakividelt keerulisi vanu nimesid, püüdsin aastaarvude järgi vanuseid arvutada ja avastasin oma suureks ehmatuseks, et ei sure ainult vanainimesed - aga mingit erilist hirmu avastusest, et minuga ühel aastal sündnud tüdruku haud oli sealsamas lähedal, ka ei tekkinud. Nüüd on seal ka minu vanemate hauad ja ma ei tea, kas omaagsetest vanaemaga-käikude helgetest meeleoludest või millest, aga mul on alati surnuaial käies hea tunne. Meelde tulevad lõbusad ja naljakad seigad ja korraks on selline aja tagasipööramise tunne. Ma lähen sinna umbes samamoodi nagu ma vanemate eluajal kodus käisin - see pole kohustus, see pole tüütu, ma lähen sinna päris hea meelega - ja tulen tundega, nagu oleksime kokku saanud.
VastaKustutaväga armas ja pieteeditundega postitus. Minu lugupidamine
KustutaMinul on sinuga täitsa üks arvamus, peale surma mul täitsa üksköik kuhu mind pannakse või mis minuga tehakse. Visaku või prügimäele. See jääb nende otsustada, kes siis selle asjaga tegelevad. Mingeid matuserahasid ma korjama ei hakka, aga olen igaks juhuks mingi summa kõrvale pannud et kui midagi peaks juhtuma mu emmega, siis on olemas summa, et saaksin rahulikult kohale söita ja asjad aetud ...
VastaKustutaTänapäeval kui sugulased elavad kõik erinevates riikides siis tõesti sellist suurte kirstude sees matmised on täiesti mõttetu . Mina olen kuus aastat viinud isale mälestuseks jõulude aeg küünla siia, Hämeenlinna surnuaiale ühislehtlasse kuhu puistatakse tuhka , kuigi isa maetud Eestis , loodan, et ta sealt ülevalt paneb seda tähele ... taevas ju üksainuke kõigile ... tähtis on et pean esivanemaid meeles ja jätan nendest mälestuse oma lastele ja lastelastele ... mitte hauakünka näol ...
Ega mul surnuaedade vastu midagi pole,pered kes elavad sajandeid samas kohas ja surnuaiad lähedal, nemad muidugi hoolitsevad platside eest ja heidavad ka ise sinna kunagi puhkama ...
Mulle meeldis ka kunagi jalutada mööda väikeseid maasurnuaedu, kus oli väga huvitavaid riste ja sambaid. Nüüd peale oma eriti lähedase inimese surma ei taha ma käia. Rohkem nagu kohustusest ja sellepärast, mis teised arvavad, kui ma hauad unarusse jätan ning ilmselt ka süütundest. Rohkem meeldib mulle põletada küünlaid ja mõelda inimesest, kui ta veel elus oli.
Kustutalugesin ja mõtlesin: olen surmakultuuriga seonduvat päris palju uurinud ja sellest mitu loengut pidanud ning blogis kajastanud.
VastaKustutaReaalis tuleb tõesti kokku puutuda nn. kaasavarahaudadega. isegi piiritülid ja riiud ei jää tulemata, kanged, nagu me oleme.
Täna tuli meelde: Kui mu ema lastetu lell oma maja sugulastele pärandas, siis olevat suuline kokkulepe tema isa ema hauda, kes minu vanavanaisa ja ema on, hooldada. Kümme aastat pole seal platsil kedagi kohanud, arvan, et tulevikus ammugi mitte. maja ka müüdi kohe maha ja keegi ei tea kuhu pandi albumid. Kas prügimäele? Pärandit ei saa valida, aga pärijaid küll.
Eks minagi käin sellepärast ämma haual, et mingi austus mul tema vastu ikkagi oli ja kohusetunne on siiani. Kui teda poleks olnud, siis poleks mul ju ka nii toredat meest olnud ja kõiki mu 4 last.Siiski meeldib mulle hoopis rohkem ta sünni-ja surmapäeval oma kodus küünalt põletada ja võib-olla hoopis vanu albumeid vaadata.Eks meilgi läks ämma maja müüki, kuigi ta seda ei soovinud, aga kuna ta pärandas maja mu mõlemale pojale, siis 2 peret sinna poleks mahtunud.
VastaKustutakas see oli "kummitustemaja" millest kunagi kirjutasid?
VastaKustutaHaudadega on vähemalt meil, kummalisi tähelepanekuid. Näiteks isa hauale kasvavad igal aastal metsmaasikad ja sõnajalad armastavad seda paika. Kasvama ei läinud enelased, nii et loobusin. Vanaemal jälle ei tulnud kivitaimlast midagi välja ja muru rajamine suurte puude alla pole õnnestunud.jne.
Meie püüame võimalikult lihtsalt ja looduslähedaselt läbi ajada.
Muuseas, minul on plats olemas, vanaema jalutsis ja kodukirik ka.
Just seesama ja ma pole tahtnud isegi enam sealt mööda sõita, kuigi minu kodust on sinna 10 minuti tee, kui sedagi.
VastaKustutaMeil tahab vanaema hauale kogu aeg sammal kasvada, sest on nii mändide all. Iga kord kraabin ära ja oleme liiva vahetanud, aga sammal tahab ikka tulla. Poiss ütleski viimati, et las ta siis tuleb, et päris ilus ja omapärane.
Mul pole mingit platsi. Isa-ema, õde kaugel ja mees on seal, kuhu ta tahtis ning minul pole seal kohta.Praegune mees pakub oma, aga seal puhkab tema naine ja isa ning ma ei taha.Eks ma mõtlen midagi välja. Mul juba on mingid mõtted peas keerlemas ja arvan, et see oleks kõigile vastuvõetav. :D