Kuhu kadusid aastad?

Tänane ilm on lausa imeline. Väljas on nii soe, et ei usukski, et kohe, kohe on saabumas november. Riisusin kokku viimased lehed ja poleks vist tuppa tulnudki kui väljas poleks hakanud hämarduma. Mäletan 18 aastat tagasi oli karge külm. Puud olid härmas ja maapinda kattis kirmetis.

Ootasime  oma viimast tütart, kelle sündimise tähtaeg oli lootusetult üle läinud. Ei aidanud ka peterselli tee, mida ma ämmaemanda soovitusel olin ohtralt pruukinud.
Ega ma väga ei muretsenudki, sest kaalus polnud ma eriti juurde võtnud ja olin nüüd erilise hoole all erahaiglas Fertilitas. Ei tahtnud midagi sellist enam kogeda nagu meie kolmanda lapse sünni ajal. Rahustasingi ennast sellega, et kuna kolmas laps sündis kaheksandal kuul, siis viimane peab kõik tasa tegema ja läheb sellepärast nii palju üle.
Mu vaene ämm ei osanud uneski arvata, et meie küpsed abieluinimesed plaanisime neljandat korda ta vanaemaks teha. Ta vaikis delikaatselt, sest mida sa ikka ütled kui minia on natuke kosunud. :D
Vaatasime just telerist  komöödiat "Beverly Hillsi politseinik" Eddie Murphyga peaosas, kui äkki tuli mul vastupandamatu veini isu. Polnud paar aastat joonud, aga nüüd tundsin, et ainult lonks veini võiks mind päästa. Keerasin muskaatveini pudelil korgi pealt  ja panin paraja punnsuutäie otse pudelist.
Hing jäi rahule ja poole tunni pärast helistasin juba oma ämmaemandale. Mitte küll sellepärast, et kohe oleks pidanud meie tütar ilmavalgust nägema, aga tunne oli kuidagi teistsugune. Kindlasti oli siin ka  veinil oma süü. Kell näitas südaöö esimest tundi ja kuna mu ämmaemand oli ise just valves, siis soovitas ta meil ikkagi sinna sõita. Jooksin veel koeraga paar tiiru ümber maja, sest  äkki oli mul nii palju jõudu ja energiat. Kõik oli nii naljakas, et ajas naerma.
03.05 oligi  tütar käes. Pisike, nääpsuke, aga kõige ilusam ja armsam.
Hommikul 9.00 tulime koju. Tunne oli nii kerge ja hea. Ja on siiani...
Ma ei kujutakski ette kuidas ma ilma oma väikese tütreta oleksin elanud...