Neljapäev, 31. detsember 2015



Tagasi vaadates...

Järjekordselt hakkab üks aasta otsa saama. Aega tagasi pöörata pole meie võimuses, aga targemad olla ja enda vigadest õppida ning järeldusi teha saame ikkagi. Homme on juba uus päev ja uus aasta, kus minevikul pole enam mingit tähtsust. On vaid tulevik.
Igal asjal on oma aeg ja just nii antaksegi meile meile teadmine ja  tarkus, aga alati jääb veel midagi  mida tahta.
Aastaga võiks üldiselt rahule jääda. Minu sportliku poole pealt oli see üks tugevamaid. Rattaga sõitsin 5600 km ja täna ilmselt lisanduvad veel mõned kümned. Veebruaris hakkasin käima vesiaeroobikas, millest on saanud minu üks nõrkus  milleta enam elu ette ei kujuta.
Isikliku elu peal sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks, aga vähemalt näitas see seda, et midagi sellist ma kindlasti oma ellu enam  ei taha. Mineviku varjud kummitavad mind küll siiamaani, aga olen suutnud järjekindlaks jääda. Sealt tunneli lõpust paistab küll hele valgus, aga Tuhkatriinu muinasjuttudesse pole mul erilist usku.
Minu perel läheb hästi. Noorem õpib nüüd ülikoolis esimesel kursusel.Vanem poeg vahetas töökohta ja naudib uusi väljakutseid. Vanema tütre maja ehitus on  jõudsalt edasi arenenud. Noorem poeg kolis Peetrikülla elama ja tema firmadel läheb edukalt. Mida rohkemat enam  tahtagi kui perel läheb hästi ja kõik on rõõmsad ning õnnelikud.

Hing soe ja valus – üks aasta hääbub…
Ei tule enam sellist teist.
Ta päevadesse helendama jäänud
on osakene kõigist meist.
Nii kordub kõik ja siiski kordumatu
on iga möödaläinud päev.
Sel ööl, sel nähtamatul lävepakul
neid hoopis uues seoses näen.
Sel ööl, head sõbrad, vaikselt soovin,
teil olgu uue aasta algus
niisama pidulik ja kaunis,
kui kuusel kumav küünlavalgus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar