Tasuta arstiabist.



Ma ei saa öelda, et mul oleks elus väga arstidega vedanud. 2 korda on mind maha kantud, aga imede ime, olen ikka veel elavate kirjas. Ainuke, keda ma tõesti tänuga mäletan, oli mu ämmaemand Fertilitase erahaiglast, kes tegeles minuga 10 kuud. Nii sooja südamega inimest annab otsida. Teised on tulnud ja läinud ja erilist abi pole ma nendelt saanud. Üle 5 aasta vaevanud aneemiast sain ma jagu just nii, et jätsin kõik rohud ja ettekirjutused. Päris lahti pole ma temast küll saanud, aga ma saan vähemalt elada ja ma ei pea kartma, et ma ärkan jälle kuskil mustas augus ja ma ei tea, mis vahepeal on toimunud.

10 aastat tagasi läksime terve perega uude perearstikeskusesse ja valisime endale uue arsti. Sattusime vihma käest räästa alla. Meie arst oli teoorias väga tugev. Ta vaatas otsa ja rääkis pikalt haigusest ja selle sümptomitest. Ega tema jutule ei olnudki võimalik vahele rääkida. Vahel tundus, et ta ei kuulanudki. Nii ametis oli ta enda tekstiga. Ravimisega oli aga iseasi. Mäletan kuidas ma päris alguses arsti vastuvõtule minnes rääkisin, et mul külmetavad  sõrmed ja varbad ning  mul on pidev õhupuudus. Ta arvas, et äkki mul on maja külm ja põhjus ongi selles. Õhupuuduse kohta teatas ta rõõmsalt, et kui on nii viletsad alnalüüsid, siis ei saagi  ennast hästi tunda. Miks mul nii suur rauapuudus oli, seda ta ei jõudnudki välja uurida. Lõpuks  lihtsalt teatas, et nii palju rauapreparaate ei tohi  võtta ja ta ei tea miks mu analüüsid aina hullemaks lähevad. Õnneks läks ta dekreeti ja sellega päästis mu arsti vahetusest.
Järgmisena sain tõesti hooliva arsti, kes minu analüüse vaadates vangutas pead ja imestas, et kuidas ma suudan  üldse liikuda ja veel iga päev tööl käia. Mind polnud kunagi nii palju uuritud, kui tookord, aga kahjuks läks see arst ka kuu aja pärast dekreeti. Mul oli tõsiselt kahju, sest ta oli esimene, kes minuga tõeliselt tegeles ja kellesse mul usku oli. Kolmanda perearstiga ma ei kohtunudki rohkem, kui mul oli ainult vaja pikendada tervisetõendit ja siis korraks nägin teda. Kui järgmine kord arsti juurde läksin, siis selgus, et arst oli lahkunud ja mul oli juba neljas.Vahva nimega, pisike, pika patsiga tütarlaps. Esimesel korral ma ei uskunudki, et tegu on arstiga. Ta tundus nii noor ja ulatus vaevalt mulle rinnuni.  Väga hakkaja ja ma sain kohe abi. Lootsin, et nüüd viimaks jääb mulle kindel arst.
Nüüd aasta hiljem oli mul jälle perearsti abi vaja. Tegin endale puulõhkumisega ilmselt liiga. Algul valutas õlg ja eelmisel nädalal hakkas ka ranne valutama.Viimase põntsu panin poja sünnipäevaks salati hakkimisega. Lubasin küll eelmisel aastal, et ma ei lõika kunagi enam üksi 100 kilo salatit. Pidasin oma lubadust ka ja lõikusin ainult 50kg.  Mul oli aega ainult 4 tundi ja muidugi oli tempo peal. Määrisin küll kätt Diclaciga, aga sellest polnud erilist abi. Sõitsin siis eile perearstikeskusesse ja mu imestus oli tõeliselt siiras. Jõudsin kohale 16.15, aga selgus, et maja on juba kinni  ja arstid töötavad ainult kella 16.00. Kuidas peaksid siis inimesed, kes iga päev tööl käivad arstiabi saama? Täna otsustasin  helistada ja uurida kas ma saaksin  numbri lõuna ajaks või hommikul kohe kõige varasemaks. Kui oma arsti nime mainisin, siis selgus, et teda ei ole ja tal on asendusarst, aga asendusarstil pole mitte ühtegi vaba numbrit. Saaks alles järgmiseks nädalaks. Minul aga käsi valutas ja oli kohe abi vaja. Soovitati minna EMO-sse. Ma polnud ju ometigi kukkunud, vaid tahtsin oma perearsti vastuvõtule. Küsisin siis, et kuidas tööinimesed peaksid saama arsti juurde, kui polikliinik töötab ainult kella 16.00-ni ja lisaks kõigele on veel  13.00-14.00 lõuna ka? Lõpuks soovitati mul pereõele helistada, et äkki saab tema mind aidata. Pereõega  ei olnud muidugi võimalik ühendust saada. Pool tundi oli number kinni ja siis lõpuks keegi lihtsalt ei vastanud. Loomulikult saan ma aru, et tema teeb  oma protseduure ja ta ei saa kogu aeg telefonile vastata. Mul  läks meel päris kurvaks. Mõtlesin, et ma olen  terve elu korralikult tööl käinud ja haiguslehel nii minimaalselt olnud. Nüüd, kui mul tõesti on abi vaja, ei saa ma seda. Ootamatult  helises mu mobiil. Vaatasin, et võõras number. Pidin juba järsult vastama, sest arvasin, et kindlasti jälle mõni kaubapakkuja. Helistajaks oli hoopis seesama arst, kes oli kunagi minu pereaarsti asemele tulnud ja minuga tõeliselt tegelema hakanud. Ta küsis kohe, et mis mure mul on ja kuidas ta saaks mind aidata? Pakkus kohe järgmiseks hommikuks numbrit ja kirjutas ka rohu, mida saan kohe võtma hakata. Kuna päev oli juba selline nagu oli, siis loomulikult rohu sain ma alles kolmandast apteegist.