Mitte, et ma ei hooliks, aga mul lihtsalt pole.
.
Mõtlesin, mida rahaga peale hakata, kui toidupoodi enam asja pole ja kohe hakkasid asjad liikuma.
Esimesena kärssas läbi meie tolmuimeja. Ega tal veel vanust väga palju polegi, aga ma olen ammu arusaamisel, et kodumasinaid ei tasu parandada. Alati tuleb uue ostmine odavam.
Eile oli mul kena kiri postkastis. Elevantidega ja puha-kõik laste joonistatud. Sees oli aga abipalve toetada SOS Lasteküla emasid kas siis 100, 300 või 500 euroga. Mina, kelle palk pole 2007 aastast tõusnud.
Täna oli ukse taga uus külaline. Kena, blond üliõpilane, kes naeratades küsis, kuidas mul läheb? Vastasin samuti naeratades, et läheb väga hästi, aga sisse eriti ei tule.
Neiu rääkis mulle pika jutu projektist, mis kestab juba 7 aastat ja tema isiklikult tegeleb sellega 3 aastat. Nimelt korjab ta Narva SOS Lastekülale annetusi mööbli ostmiseks.
Ma ei tea kas ma näen siis tõesti nii rikas välja või?
Ole vapper ja ära anna kiusatustele järgi. Viisakalt ära öelda pole patt, ennem on patt see, kui peale pressitakse ja peale hüpatakse raha küsimisega ... Ega nad ka viisaka äraütlemise peale kohe ei jäta oma nurumist vaid proovivad ikka sind meelitada rahakotti avama ...
VastaKustutaMa arvan, see on vabatahtlik,kes tahab ja tal on ülearu, see annab, aga ma ei usu, et Eestis tavalisel inimesel ülearu on ... Aga eks need küsijad loodavad selle peale et inimesed pelgavad ära öelda ja annavad, et endast head muljet jätta. Tuleb kohe konkreetselt ära öelda.
Facebookis on palju selliseid rahalunijaid kirjutavad haledaid kirju, rõhuvad ligimesearmastusele ja heasüdamlikkusele .. ja tegeklikult pole sellist inimest olemaski ...