Ärkasin vastu hommikut oma naeru peale üles.Olin näinud und. Väljas oli soe suvine päev. Olin just pritsinud Mehe märjaks ja nüüd jooksin tagasitegemise ootuses ta eest ära. Küllap ma väga ei pingutanudki...Ma tahtsingi, et ta mu kiiresti kätte saaks ja oma embusesse haaraks...
Ega mul polegi midagi öelda. Tahtsin lihtsalt kirjutada, et olen olemas ja minuga on kõik hästi. Nii hästi, kui vähegi olla saab.Võib-olla kunagi tuleb mul jälle ka blogi jaoks aega ja tahtmist, aga praegu on mu elu nagu muinasjutt. Kõik on nii ilus,et midagi enamat ma ei oskagi soovida. Rohkem ei julgegi kirjutada, et mitte ära sõnuda.
Tegid mu väga uudishimulikuks ;) Missugune on elu nagu muinasjutt? Leidsid uue armastuse või taaselustasid vana? Said rikkaks? Minu piiratud ettekujutus ei oska midagi paremat välja pakkuda, kui et ilmselt kohtasid rikast välismaa meest ja kolisid elama päikselisse villasse kusagil Itaalias või Hispaanias...
VastaKustutaEga õnn ei peitu rahas ja minu kodu on mulle kõige armsam koht. Ei vaja ma lossi, ega paleed. Kodu on koht, kus elab armastus. Seda on seal tõesti praegu palju. Aga kellega ma seda jagan ja kuidas ta minu ellu tuli, selle jätan enda teada. Ega ma siis nii suur lobasuu ka pole. Las midagi jääb saladuseks ka.:D
VastaKustuta