Alati kui midagi väga palju kiidetakse pean mina kahjuks pettuma. Läksin täna kinno suurte ootustega, aga ausalt öeldes oleksin tahtnud poole film pealt püsti tõusta, kõva häälega karjuda ja sirge seljaga minema kõndida. Minu jaoks oli see niivõrd alandav, vale ja isegi vastik. Ainult uudishimu suutis mind veel paigale naelutada.
Ilmselt 17, 5 aastat tagasi kui ma kaotasin oma eluarmastuse ja jäin päevapealt üksi lapsi kasvatama, oleks ehk teistmoodi mõelnud ja tundnud. Peale 30 aastast abielu ei kujutanud ma üksi olemist üldsegi ette. Nüüd kui ma juba aastaid olen jälle kahe jalaga maa peal, tunnen elust rõõmu ja naudin igat päeva, tekitab selline käitumine minus ainult viha ning inimese alandamist. Ma ei kujuta ette, mis suudaks mind sellistele käskudele allutama. Naisel oli tegelikult ju kõik olemas. Võib-olla ta tõesti ei näidanud välja, et ta ei olnud õnnelik,,aga suhtes olemine tähendabki seda, et tuleb omavahel rääkida, arutada ja leida kompromiss. Lõpuks naine tõesti tunnistas mehele kõik üles ja rääkis mis teda vaevab. Lõpp oli samuti minu jaoks väga ebameeldiv. Mees käitus nagu poleks midagi juhtunud ja naise kujutelmad olid samal ajal hoopis kuskil mujal.
Kinost väljudes oli mul väga paha tunne ning suur pettumus. Läksin kullapoodi ja ostsin endale veevalaja kuldketi.
Vähemalt midagi ilusat minu sünnipäeva nädalasse :D