Kolmapäev, 25. august 2010





Tahaks lennata.
.

Neljapäev 26 august 20010 8.22


RED BULL pidi andma tiivad. Mul oleks seda praegu hädasti vaja ,kui muidugi saaks kuidagi poodi. Imelik on olla oma kodus koduarestis.Minusugusele tuuseldisele ei sobi see Ameerika proua elu.Vaatan kogu aeg ,et oleks vaja seda teha ja siis veel seda ja seda...Kes ikka nii hästi teeks kui mina ise.Õnneks lähe
b aeg kiiresti ja varsti olen jälle mina ise.
Haiglas sain jälle uue
kogemuse osaliseks.Tean nüüd ,mida tunnevad halvatud inimesed.Olin ise ka 6 tundi vööst saadik tundetu.Operatsioon ise polegi sellega võrreldes nii jube.Tuleb täiesti lootusetuse tunne peale.Alakeha on nagu tonni raskune.Ei suuda varbaotsagi kõige suurema tahtmise juures liigutada.Õnneks sattusid mulle tore kirurg ja anestesioloog ,kes olid suure huumorimeelega.
Läksin haiglasse jalgade tudisedes.Mina ,kes olin alati hädas madala vererõhuga ,sain nüüd hoobilt kõrge.150 pole mul veel kunagi olnud.Kipub ikka 100 ja alla selle jääma.Sain rahustava süsti.Ma ei tea ,mida mulle süstiti ,aga tundsin ,et kõik on nii naljakas .Tahtsin jubedalt lobiseda ja naersin kogu aeg kohtlaselt.Küsisin kas ma jäängi selliseks imelikuks.Sain kahehäälse vastuse ,et otseloomulikult.Seljasüsti kohta olin lugenud ,et selleks on ikka paras suur nõel.Anestesioloog naeris mind ,et kus tuli plikake ,kes kardab süsti.Vaatasin talle silma ja oleksin tahtnud kangesti küsida ,kes teda nii kenasti kõõrdi vaatama õpetas.Õnneks suutsin ennast talitseda .Korraks võttis ta mind tõsiseks küll ,kui tea
tas
,et kui ma itsitamist ei lõpeta ,siis ta võib millimeetriga eksida ja mul on kurvad tagajärjed.Mind pandi peaaegu pooleks kokku.Nina pidi minema vastu põlvi.Tee siis niisuguseid ette painutusi ,kui ühes käes on kanüül
ja teise näpu otsas on monitori juhtmed. Minule pandi muidugi kate ette ja ega ma ei olekski tahtnud midagi näha.Anestesioloog ikka piilus vahel .Kui küsisin kas minu jalg on väga ära rikutud ,siis ta vastas ,et jah-auke täis ja vett küll enam ei pea.Õnneks sai kõik 2 tunniga otsa.Aga esimene haiglaöö oli kohutav.Pea lõhkus ja süda oli paha.
Nüüd istun siin oma kodus ja mõtlen kuidas päeva õhtusse veeretada.Eile tuli tahtmine proovida akordioni ,mida ma pole vähemalt 20 aastat mänginud.Ilmselt ikka on sellel rahustaval süstil oma tüsistused.Ma ju poleks muidu seda teinud.Kuna mul on neid pille 2 ,siis mängisime sõbraga duetti.Nii vägev oli.Just täpselt u-
duurist puukuuri.Midagi naljakat peab ju elus ikka olema.Aga nüüd hakkan Red Bulli jooma sest see annab tiivad.

2 kommentaari:

  1. Minu arvates on ka op naljategu selle kõrval, mis on süst selgroogu ja alakeha tuimestamine, eriti sellest väljatulemine.
    Hädad ja õnnetused nõuavad kannatust, muidu ei parane.
    Kuidas sul on lood sellega?

    VastaKustuta
  2. Täna tunnen ennast täiesti hästi juba.Kipub meelest minema ,et ma ei või veel kõike teha.Eile olid mul külas kõik minu lapsed ,väimees ja minijad ja veel 2 head tütre klassiõde oma lastega.Pidasime siis 3 sünnipäeva korraga .1 küll rohkem mälestamine ,aga poiste 1 ja 3 aastane olid ikka tasemel.Tegemist oli nii palju ,et õhtuks olin täitsa väsinud.Ega mul sellest opist praegu küll muud jäänud pole ,kui pisut kange selg nii pikast lamamisest ,potisinine jalg ja 7 auku.Küll pulmadeks terveks saab ,nagu vanarahvas ütleb .Isegi ei tea ,mida ma pabistasin nii hirmsasti.Õnneks on kõik möödas.

    VastaKustuta