Ei loe mitte see mida öeldakse, vaid see kuidas sellest aru saadakse.

Mulle meeldib täpsus. Olen harjunud, et inimesed, kellega ma läbi käin peavad kinni oma lubadustest. Kui ta  ütleb mulle,  et helistab kell 10.00 ei tähenda see seda, et ta helistab  kell 11.00  või 12.00. Kindlasti ei tähenda see seda, et ta teeb seda 16. 10. Selleks ajaks on mul juba oma plaanid paika pandud. Seda enam, et ma olen sellest mitu korda rääkinud ja mulle ei meeldi tormata viimasel minutil ülepeakaela. Ilmselt pole mõtet energiat kulutada mõningate inimeste harjumuste muutmiseks.  Ma räägin kõrvadele, mis ei kuule. Olen jätnud vahel isegi telefonile vastamata.Miks ma peaksin, kui minu soovidega ei arvestata. Järgmisel korral helistades ja kokku leppides kordub kõik uuesti.


Paar päeva tagasi lapsi magama pannes ütlesin neile, et kui nad uuesti ärkavad, siis on juba kevad.
"Kui me tõuseme, kas siis on juba rohi roheline?"küsis üks poiss.
Ei olnudki roheline, lapsi ootas saalis hoopis üllatus. Kevade alguse puhul tuli lasteaeda külla meie kunagine kasvandik oma  samojeedi koeraga Tuisk.  Selline armas karvapall, kes oskas igasuguseid trikke. Oma omapärase ilme tõttu tundus nagu koer  naerataks kogu aeg.

Midagi ei ole muutunud.


Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev. Kogu nõuka aja pühitseti seda riigipühana. Seostatakse ka 1908 aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid parimaid töötingimusi ning täiesti juhuslikult puhkenud  tulekahjus hukkus tookord 129 naist. Võib-olla oleksime pidanud tänulikud olema hoopis Rosa Luxemburgile, kes 1909 a.tegi ettepaneku selle traagilise päeva mälestamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.
Mäletan oma lapsepõlvest, kui 8. märtsi varahommikul tuli seista kas Kaubamaja kõrval, või siis Viru tänaval pikkades järjekordades, et seda tulbiõit kätte saada. Tänavad olid täis natuke vindiseid, aga rõõmsalt  naeratavaid mehi. Õnnitleti üksteist rahvusvahelise naistepäeva puhul ja kõik inimesed olid heas tujus.
Kuigi tänapäeval on 8. märts tavaline tööpäev, on ta siiski natuke erilisem ja pidulikum. Meie lasteaias on sellel ajal ka sünnipäevanädal ja siis on iga päev midagi teoksil. Ei jäänud me ka sellel päeval ilma lillede ja õnnitlusteta. Eriti armsad on meie väikesed sõbrad, kes teevad seda nii siiralt ja tõeliselt rõõmsatena.
Horoskoop lubas, et kui oled naine, saad tänasel naistepäeval sellise tähelepanu osaliseks, mis sind üllatab. Keegi võib kuidagi tavatult sinu suhtes käituda. Jäin põnevusega õhtut ootama.
Üllatus oli tõesti mehe poolt, sest temast polnud kippu ega kõppu. Lõpuks ei andnud ärevus ja uudishimu enam rahu ja ma helistasin ise. Mees oli nagu rahu ise ja teatas, et ta on ema juures.Tundus, et tal polnud kuhugi kiiret. Lõpetasin viisakalt kõne ja teatasin, et mul on ka tegemist. Olin solvunud ja mis seal salata pisarad tulid iseenesest silma. Minu naiselik ego oli haavata saanud. Mees tõmbas mind aga korralikult haneks. Pool tundi hiljem sain ma lisaks punastele roosidele tõesti tõelise üllatuse, mida horoskoop oli mulle lubanud. Järelikult tuleb vahel neid ka uskuda. 

Talv tuleb tagasi.


Kui eile ilmateade tänaseks kohati kuni 20 kraadi külma lubas, ei võtnud ma seda tõsiselt. Ah kindlasti seal Kuusikul või Kundas. Hommikul 06.30 termomeetrit vaadates tõdesin jahmunult, et see näitas 21 külmakraadi. Ilmselt selle talve külmarekord. Nii külm pole Pääskülas veel olnudki ja päikesetõus on veel ees.

Paljud lasteaiad hoiavad lapsi toas.

                                                                                            

Lugesin ajalehest "Pealinn"sellise pealkirjaga artiklit ja tahaksin sellele kõvasti vastu vaielda.
Ma ei suuda uskuda, et paljudes lasteaedades ei minda lastega sellepärast õue, et ei viitsita neid riidesse panna. Erandeid võib ju olla, aga kindlasti on seal mingid muud põhjused.

Rühmades on nimekirjas tavaliselt 24-25 last ja kui kohalkäimine on päris suur, siis ei suudakski lastega terve päeva toas olla. Mida rohkem lapsi, seda suurem on lärm ja lapsed ise väsivad sellest kõige kiiremini. Väljas on  võimalik palju rohkem neile huvitavaid tegevusi ja mänge organiseerida.

Meil on olemas jalgpalliväljak, korvpallirõngad ja ronimiseks palju võimalusi. Peale õues müttamist jäävad lapsed ka  kiiremini magama ja nende uni on palju rahulikum..
Meie lasteaias käiakse iga päev võimaluse korral 2 korda päevas õues. Eranditeks on tõesti väga külmad ilmad või kui sajab paduvihma. Sellistel kordadel saab minna   saali, kus võib  mängida palli või muid liikumismänge. Olemas on ka katusealused, kus pole küll väga palju ruumi, aga vihmastel ilmadel oleme ka neid kasutanud.
Artiklis kirjutatakse, et paljud lapsed ei käi nädalavahetusel õues ja vanemad ei oska lastele sobivaid riideid kaasa panna. Lasteaed ei saa ju hakata ometigi ka vanemaid kasvatama. Arvan, et meil peaks olema küll koostöö, aga kõike ei saa ka lasteaia teha jätta.Selliseid juhtumeid, kui lapsel pole mütsi, kindaid või sooje riideid tuleb päris sageli ette. Minu meelest me niigi tegeleme ja arendame last nädalas palju rohkem kui seda kodus tehakse.
Me käime regulaarselt raamatukogus, kord kuus on teater, kord kuus  õpetakse lapsi, mida õnnetuse puhul teha ja kuidas  lihtsamatel juhtumitel abi anda. Lasteaias on ka omad traditsioonid välja kujunenud. Vabariigi sünnipäeval oli tervele lasteaiale saali lauad kaetud ja meil oli pidulik ühissöömine. Külas käisid ka kaitseväelased, kes lastele palju omi tarkusi õpetasid. Järgmine nädal on lasteaia sünnipäevanädal ja siis on igasse päeva midagi toredat planeeritud. Lõppeb see orienteerimismänguga, kus igal rühmal tuleb enda kingitus üles leida.

Füüsilisi tegevusi  on meil samuti küllaga, kus lapsed saavad oma vastupidavuse  proovile panna.  Kord nädalas käime ujumas.Võimalus on osa võtta ninja-  ja  Palestra tantsutrennist. Igal aastal on spordipäev Audentese erakoolis, samuti metsapäevad ja õpperajad. Arvan, et kodused lapsed ei saa iialgi nii paljudest huvitavatest tegevustest osa võtta.Viimasel ajal jääb aga selline tunne, et lasteaedades ei tehtagi nagu midagi. Ei tohiks  ka unustada, et lugema, kirjutama ja arvutama õpitakse samuti lasteaias.
                               

Plirts-plärts käes on märts.

Täna välja minnes oli kevadisest märtsist muidugi asi kaugel. Päike oli küll nii ere, et ilma päikeseprillideta pani kissitama, aga lund oli omajagu.

Veebruari lõpp kiskus nii soojaks ja vesiseks, et vägisi oli tahtmine kõik lumelabidad ja sahad keldrisse peitu viia.  Kaevasin eile just oma lumikellukeste peenart lume alt välja välja lootuses, et kohe, kohe hakkavad need seal ka õitsema. Tänase ööga sadas aga selline ports lund maha, et andis oma paar tundi vehkida enne, kui kõik puhtaks saime.