Midagi ei ole muutunud.


Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev. Kogu nõuka aja pühitseti seda riigipühana. Seostatakse ka 1908 aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid parimaid töötingimusi ning täiesti juhuslikult puhkenud  tulekahjus hukkus tookord 129 naist. Võib-olla oleksime pidanud tänulikud olema hoopis Rosa Luxemburgile, kes 1909 a.tegi ettepaneku selle traagilise päeva mälestamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.
Mäletan oma lapsepõlvest, kui 8. märtsi varahommikul tuli seista kas Kaubamaja kõrval, või siis Viru tänaval pikkades järjekordades, et seda tulbiõit kätte saada. Tänavad olid täis natuke vindiseid, aga rõõmsalt  naeratavaid mehi. Õnnitleti üksteist rahvusvahelise naistepäeva puhul ja kõik inimesed olid heas tujus.
Kuigi tänapäeval on 8. märts tavaline tööpäev, on ta siiski natuke erilisem ja pidulikum. Meie lasteaias on sellel ajal ka sünnipäevanädal ja siis on iga päev midagi teoksil. Ei jäänud me ka sellel päeval ilma lillede ja õnnitlusteta. Eriti armsad on meie väikesed sõbrad, kes teevad seda nii siiralt ja tõeliselt rõõmsatena.
Horoskoop lubas, et kui oled naine, saad tänasel naistepäeval sellise tähelepanu osaliseks, mis sind üllatab. Keegi võib kuidagi tavatult sinu suhtes käituda. Jäin põnevusega õhtut ootama.
Üllatus oli tõesti mehe poolt, sest temast polnud kippu ega kõppu. Lõpuks ei andnud ärevus ja uudishimu enam rahu ja ma helistasin ise. Mees oli nagu rahu ise ja teatas, et ta on ema juures.Tundus, et tal polnud kuhugi kiiret. Lõpetasin viisakalt kõne ja teatasin, et mul on ka tegemist. Olin solvunud ja mis seal salata pisarad tulid iseenesest silma. Minu naiselik ego oli haavata saanud. Mees tõmbas mind aga korralikult haneks. Pool tundi hiljem sain ma lisaks punastele roosidele tõesti tõelise üllatuse, mida horoskoop oli mulle lubanud. Järelikult tuleb vahel neid ka uskuda.