pühapäev, 8. september 2013



Nagu lasteaias.

Tulime mehega hommikul peolt koju. Mina kaine rool nagu alati ja mees natuke svipsis. Magama minekuks tundus aeg liiga varane ja pealegi pidi kohe, kohe tulema mulle kasulaps hoida. Vanemad pidid kuskile mõisa banketile minema ja mida muud mul ikka pühapäeval teha on, kui lapsi hoida.
Mehel soovitasin muidugi magama minna.
Mees: "Ma ei saa magada."
Mina: "Miks? Mis sul siis viga on?"
Mees: "Ma pean mõtlema. Kui ma nüüd ära suren ja taevasse lähen, mida ma siis sinu mehele ütlen, et ma nüüd tema naisega koos elan? Kuidas me sind tulevikus jagama hakkame?"
Mina: "Aga taevas on ju sinu naine ka ja sa võid ju temaga olla."
Mees: "Ei minu naine läks põrgusse."
Mina."Kust sa tead, et sina põrgusse ei lähe?"
Mees: "Jumal ei oleks ju mulle sinusugust head naist  andnud, kui ma põrgusse läheksin."
Vahel tundub tõesti, et pole mingit vahet, kas õpetad 3 aastaseid või juba suuri mehi, aga omamoodi armas ikkagi.
Mehe sain magama, aga 2 aastasest ei käinud jõud üle.:D Loodan, et muumitrollid suudavad ta magama uinutada ja siis hakkan oma 11-das klassis õppiva lapse õpikutele pabereid panema. Just nagu igal aastal ja rõõmuga. Mulle igatahes meeldib.

3 kommentaari:

  1. Jah, su mehe filosoofilises arutluses on natuke tunda joovastavate jookide mõju :) Aga mind hakkas täitsa huvitama, et missugune on/peaks olema hea naine, missugused omadused on määravad. Või siis teisiti sõnastades, mis su mehe eelmisel naisel viga oli, et ta teda nii halvaks naiseks pidas. Kas sa oled mehelt seda uurinud? Kui ei, siis küsi järele. Meil, teistel, ei ole ka ehk veel liiga hilja heaks naiseks hakata :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tean seda ilma uurimatagi. :D Mees rääkis mulle meie esimesel tutvumise nädalal kõik südame pealt ära. Ka selle, mis teda tema naises häiris.See saigi lõpuks naisele saatuslikuks. Vaatamata sellele elasid nad siiski 27 aastat koos kuni naise surmani.
      Minul puuduvad sellised omadused nagu tema naisel. Ma ei suitseta, ei joo, ei nääguta, ei viska tehtud vigu pidevalt nina peale ja olen võimeline unustama ja andestama, kui inimene saab oma veast aru.Kõik me võime ju eksida ja paljud asjad saab rahumeelselt läbi rääkida. Mulle ei meeldi häält tõsta, aga ma ei jäta ka oma arvamust ainult enda teada. Kui mulle tõesti midagi ei meeldi, siis ma seda ka ütlen ükskõik kas see teisele meeldib või mitte.
      Tema naine ajas asju karmis kirvekeeles. :D Kui midagi ei meeldinud, siis karjus nii kõvasti kui torust tuli ja kõik kodumasinad, mida see õbluke naine tõsta jõudis lendasid kolinal 5-da korruse aknast välja. Ma tänan jumalat, et ma seal lähedal ei elanud ja mõne teleka või arvutiga vastu pead ei saanud. Mis teha-see oli tõeline vene temperament.
      Ennast ma ei oska üldse liigitada ei heaks, ega halvaks naiseks. Arvan, et olen see Harju keskmine. Vähemalt lapsed ja loomad armastavad mind ja nemad pidid head inimeste tundjad olema.
      Nagu hiljem selgus oli mehe küsimustik tingitud tema unenäost ja mul tulid külmavärinad peale kui täpselt ta kirjeldas sündmusi,millest ma pole mitte kellelegi rääkinud ja veelvähem tema oleks pidanud nendest teadma.Hakka või uskuma hingede rändamist ja teispoolsust.

      Kustuta
  2. Tahaksin öelda, et tunnen puudust mehe ja naisevahelisest vestlusest ,mis on tingitud sellest et ma ei saa ennast väljendada oma emakeeles ja selline tunnete tõlkimine teise keelde on peaaegu võimatu . Sedasi rääkida nagu eesti inimesega tunnete keeles, pole võímalik teisest rahvusest inimesega , igapäevaelust küll, aga vahest tahaks nii südamest südamesse

    VastaKustuta