Elus peab kinu saama.

Ütle siis veel, et Eesti riigis pole lõbus elada.
Minia saatis sõnumi.
Täitsa ilma naljata. Olen praegu Kristiine keskuses ja siin on üks automaat, mille ees peab"mjäu" tegema ja siis saab kassitoitu. Ma tegin "mjäu" ja sain teie kassile süüa.

Mina vastu, et tee veel kord "mjäu". Meil ju 2 kassi.

Minia:"Mina rohkem ei julge. Siin on pikk järjekord ka."
Küsin milline see automaat siis välja näeb?
Minia: "Nagu rahaautomaatki, aga peab kükitama õigesse kohta ja õige häälega näuguma, siis masin otsustab kas sobib või ei sobi. Kui on hästi tehtud, siis annab  süüa.

Viimane sõnum minialt.

Pean ära mainima, et mjäuautomaat on kinni ja peal on kiri. Felix magab, tule homme tagasi.

Edgar Savisaar-teda kas armastatakse või vihatakse. Mina ei tunne tema vastu ei sümpaatiat ega ka erilist vihkamist, aga ega ma teda väga kuulata ka ei taha. Väldin neid teledebatte, kus ta küsimustele vastab või sõna võtab. Minu jaoks pole teda reaalselt olemas.Võib-olla ainult siis kui ma elaksin Lasnamäel või oleksin vene rahvusest tunneksin tema üle uhkust ja armastaksin teda palavalt. :D
Täna jäin aga sõnatuks kui sain kutse märtsis Raekotta vastuvõtule minna.
Mul on aega pisut üle kuu, et selle mõttega harjuda.
Issand jumal! Mul pole midagi selgagi  panna.












Lisaks mu pirtsakale kassile Dusjale sai nädal tagasi lapsendatud ka siiamipoiss Siimu.
Alguses tundus küll, et ega ta meiega ei harjugi ja igatseb väga oma vana kodu järele. Nüüd on aga juba lootust, et meist võivad varsti suured sõbrad saada.
Oma kodust pidi ta loobuma peretütre allergia pärast ja mul on südamest kahju, et kiisupoiss elab seda väga raskelt üle. Dusjaga pole neid eriti veel kokku lasknud, sest esimene kohtumine polnud sugugi sõbralik. Õnneks on mu maja piisavalt suur, et kassidel on omaette korrused koos kõigi mugavustega.

                                               

Mine metsa!

Mõtlesin, et ma pole normaalne kui tõusen pühapäeva hommikul 5.30, et minna  14 kraadises külmas 10 km jalutuskäigule metsa. Nüüd 5 tundi hiljem tunnen, et see oli mu ainuõige otsus ja hingel on nii kerge ja hea olla.
Mitu päeva põdemist ja peavalu sai korraga otsa ja praegu on selline tunne, et poleks  nagu haige olnudki.
Varahommikune loodus on hoopis teistsugune. Kõik on nii vaikne ja salapärane.
Ja muidugi päikesetõus...Imeline.

 

 

Ära muretse, ole õnnelik.



Nüüd on siis minul ka uue rongiga sõidetud.
Olin kuulnud õudusjutte, et enne ei saa sisse ega välja kui pole rohelisele nupule vajutanud. Läksin siis ärevus hinges uut rongi testima, et sõita Nõmmele hambaarsti juurde.
Hakkama sain! Sõitsin küll ainult paar peatust, aga mugav, kiire ja soe oli see rong tõesti.

Hambaarsti juures sain 10 minutiga hakkama. Minu üllatunud nägu nähes küsis arst, et  kas ma oleksin tahtnud rohkem auke? Loomulikult mitte, aga ma ei arvanud ka, et nii lihtsalt läheb. Raha läks muidugi omajagu. Ma pean 6 paari sokke kuduma, et seda raha tagasi teenida, aga vähemalt on mul jälle paar aastat hooleta.

Pean tunnistama, et mulle siiski meeldib, et lumi maha sadas ja tõeline talv saabus. Mustad jõulud üleelatud arvasin küll, et  lumi võiks hoopis vahele jääda ja hakkasin kevadet ootama. Seda tegi ka mu aed, sest paljud lilled alustasid  uuesti õitsemisega ja puudel tekkisid pungad. Vanasõna ütleb, et ega tali taeva jää ja nii juhtuski.
Lumerookimine on praegu päris mõnus ajaviide. Vähemalt niikaua kui seda ei saja sealt taevast jälle tonnide kaupa alla, et pole kuhugi enam ladustadagi.

 Me kolmekesi tuleme präänikute maalt...

Jõulude ajal jäidki  piparkoogid tegemata ja koolivaheajal oli hea võimalus see töö nüüd  ette  võtta. 

Kuna glasuuri oli varuga ostetud, siis lisaks piparkookidele saime meiegi lõbusamad näod pähe.










Tulemus sai päris kirju ja maitses krõbedalt hästi.












Piparkoogitegu lõppes saunaga, et kõik murjamid jälle puhtaks saaksid.

Tõeline sõber on see, kes on alati olemas.
Laseb sul oma muret kurta ja ei sega vahele.
Arvestab sinu tunnete ja vajadustega.
Mõistab ja lohutab kui  kurb oled.
Ajab sind naerma, et su mõtteid mujale viia.
Lubab oma õla märjaks nutta ja sööb endastmõistetavalt ära kõik su küpsetatud pirukad.

Igas sõprussuhtes võib ette tulla aegu kui üks on tugevam kui teine ja tõeline sõber märkab  kui sa nõrgem oled ning teeb viivitamatult midagi, et sind aidata.
Loomulikult eeldab see ka seda, et  kui tema hätta satub, siis tõttad sina talle appi.
Tõeline sõber mõistab su hinge ja ta ei pea isegi olema su kõrval.
Tema nähtamatu toetus on sul kogu aeg olemas.

Viimastel päevadel olen mõelnud mitu tõelist sõpra mul üldse on?

Sellist sõpra, kes lihtsalt kohustusest ei küsi kuidas mu päev möödus või kuidas mul üldse läheb?
Raske on tõmmata piiri sõbra ja tuttava vahele.
Veelgi  raskem leida need õiged inimesed, keda usaldada.
Ja miks vahel on sinu elu just nagu refrään kellegi teise elust on mul veelgi raskem mõista.

Mõni hetk on valusam kui teine,mõni hetk on kohe väga, väga valus.