My hero forever.


Ma ei suuda mõista kuidas mõned inimesed suudavad nii julmad olla? 
Mis toimub nende südames ja hinges? 
Kas nad on saanud selle kaasa oma lapsepõlvest või elavad lihtsalt oma halba tuju välja?
Kuidas saab inimene öösiti magada kui ta tapab lihtsalt kellelgi lemmiklooma omaniku silma all ja ei vaevu isegi vaatama, mis loomast sai?
Ainult üürgav muusika, mis lahtisest autoaknast üle tänava kajab jääb teda saatma.
Lemmikloom jääb aga lamama värava ette, mille taga on maja, mis on olnud 5 aastat ta koduks.

Saime Siimu ühel kevadisel märtsikuu päeval.Mäletan hästi seda päeva ja Siimu tulekut meie ellu. 
Ta vaeseke oli stressis ja ärevuses. Võõras koht, võõrad inimesed. Temaga anti kaasa ainult ta tekk, mis oli täis tuttavaid lõhnu.


Mul oli temast tõsiselt kahju ja mõtlesin mitu korda, et peaks ta ikka tagasi andma, sest tundus, et ta ei võtagi meid omaks. Istus oma pesas ja ei lasknud kedagi ligi.  Tema siiami silmad oli punased ja täis hirmu ning tigedust. Tagasiteed tal aga polnud, sest pere laps oli allergiline kassikarvadele ja niikuinii oleks ta ära antud.
Õnneks oli ta suur sööja kogu aeg ja öösiti tuli
ikka oma pesast välja ümbrust uudistama ja kõhtu täitma.
Kuu möödudes hakkas ta meid ikka järjest enam ja enam usaldama ja poole aasta pärast oli selline tunne, et ta oli alati meie kass olnud. 

Energiat oli  tal mitme kassi jagu ja ei olnud kohta kuhu ta poleks roninud või  pugenud. 
Uudishimulik oli ta ka. Alati kui poest tulin ja tuppa astusin, kuulsin kuidas ülevalt korruselt tulid mööda treppi alla tema rasked põnts, põnts sammud ja juba ta oligi peadpidi mu kotis ning  tahtis teada, mida head ma poest talle tõin. 

Õeldakse, et kassil on 9 elu ja Siimu puhul pidas see ka paika. 
Tõukassid on reeglina nõrgemad haigustele ja igasugustele muudele traumadele. 
Temaga juhtus igasuguseid asju. Küll sai ta naabri rotveileri käest nii hammustada, et tekkis veremürgitus ja see oli suur ime, et arstid suutsid ta elu päästa. 2 korda sai ta võõraste kasside käest nii peksa, et haav läks mädanema ja tuli jälle arsti juurest abi otsida. 

Arst avastas ka tema kõhuõõnest kasvaja, mis just kevadel õnnelikult välja opereeriti, aga tal tekkisid operatsiooni järgsed tüsistused.
2 päeva tilgutite all oli paras katsumus nii meile kui arstidele.

Iseloomuga kass-sai ta endale hüüdnime.
Just nüüd kui ta oli oma viimasest haavast paranemas juhtus selline  kurb lugu.

Siiamaani pole veel kohale jõudnud, et Siimut enam ei ole. 
Süüa ei suuda, magada ei saa ja aina mõtlen, mis oleks võinud teisiti olla kui ma oleks 5 minutit varem kohal jõudnud. 
Elukaaslane pügas hekki. Mina olin rehaga just maja ette minemas kui see kõik juhtus.
2 minutit hiljem tõstsin üles elutu keha, kes oli veel soe ja silmad olid lahti.
Siimu ise oli juba kaugel. 
Tütre karje, et emme läheme ruttu arsti juurde. Äkki saame veel päästa tuli kuskilt eemalt.
Valge Jeep kihutas aga edasi ja ainult jupike laulust jäi meie kõrvu kui ta peatumata edasi kihutas.

Meie tänaval on palju väikesi lapsi.
Just meie maja kõrval on ristmik, mis kohustab kasutama parema käe reeglit. Järelikult oleks kiirus pidanud väike olema. Paremalt poolt oleks võinud vabalt mõni auto tulla.

Ma ei  ole kunagi pahatahtlik. Ma saan aru, et lemmikloomad on ettearvamatud ja võivad nii ette joosta, et mitte midagi teha ei saa. Antud konkreetsel juhtumil oli tegu ainult inimesega, kes seda nautis ja ta ei vaevunud isegi vaatama, mis loomast sai.

Minu poolt talle eluks just kõike seda, mida meie praegu läbi elame ja tunneme.

Täna öösel unetuna voodis lebades mõtlein isegi
 Stephen Kingi filmile "Lemmikloomasurnuaed".
Praegu vist isegi ei kahtleks kas teha sama, mis peategelased seal oma kassiga tegid. Teadsid küll, et kassi asemel tuleb  hoopis teine olend, aga kui südamevalu on nii suur, siis sa ilmselt ei mõtlegi.Tahad ainult oma vana elu tagasi.

Kassidega on meie peres veel üks imelik kokkusattumus. Alati kui keegi meie pere lemmikutest hakkab vikerkaare taha minema, ilmub kuskilt keegi uus. Olen nii 3 kassi lapsendanud. 2 neist on juba vanadusse surnud ja Dusja on kolmas, kes on praegu 17 aastane.Nädal tagasi ilmus meie aeda uus kollane kass. 
Ajasime teda küll ära ja süüa ei andnud, aga ta tuleb ikka ja jälle. 
Istub lihtsalt aeda maha ja jälgib meid. Eile läks ta Siimu hauale ja jättis sinna oma jälje.

Siimukene sulle soovime aga kõike head ja tea, et me armastame sind ikka ja alati ning  ilma sinuta on elu nii tühi ning kurb. 
Isegi Dusja on täna terve päeva toas diivanil lebanud, ei söö ega joo ja õue pole kippunud.
Usun, et sul oli meiega ilus elu ja saad nüüd rahulikult oma kassiasju ajada.
Ükskord kohtume niikuinii.