Talv tuleb tagasi.


Kui eile ilmateade tänaseks kohati kuni 20 kraadi külma lubas, ei võtnud ma seda tõsiselt. Ah kindlasti seal Kuusikul või Kundas. Hommikul 06.30 termomeetrit vaadates tõdesin jahmunult, et see näitas 21 külmakraadi. Ilmselt selle talve külmarekord. Nii külm pole Pääskülas veel olnudki ja päikesetõus on veel ees.

Paljud lasteaiad hoiavad lapsi toas.

                                                                                            

Lugesin ajalehest "Pealinn"sellise pealkirjaga artiklit ja tahaksin sellele kõvasti vastu vaielda.
Ma ei suuda uskuda, et paljudes lasteaedades ei minda lastega sellepärast õue, et ei viitsita neid riidesse panna. Erandeid võib ju olla, aga kindlasti on seal mingid muud põhjused.

Rühmades on nimekirjas tavaliselt 24-25 last ja kui kohalkäimine on päris suur, siis ei suudakski lastega terve päeva toas olla. Mida rohkem lapsi, seda suurem on lärm ja lapsed ise väsivad sellest kõige kiiremini. Väljas on  võimalik palju rohkem neile huvitavaid tegevusi ja mänge organiseerida.

Meil on olemas jalgpalliväljak, korvpallirõngad ja ronimiseks palju võimalusi. Peale õues müttamist jäävad lapsed ka  kiiremini magama ja nende uni on palju rahulikum..
Meie lasteaias käiakse iga päev võimaluse korral 2 korda päevas õues. Eranditeks on tõesti väga külmad ilmad või kui sajab paduvihma. Sellistel kordadel saab minna   saali, kus võib  mängida palli või muid liikumismänge. Olemas on ka katusealused, kus pole küll väga palju ruumi, aga vihmastel ilmadel oleme ka neid kasutanud.
Artiklis kirjutatakse, et paljud lapsed ei käi nädalavahetusel õues ja vanemad ei oska lastele sobivaid riideid kaasa panna. Lasteaed ei saa ju hakata ometigi ka vanemaid kasvatama. Arvan, et meil peaks olema küll koostöö, aga kõike ei saa ka lasteaia teha jätta.Selliseid juhtumeid, kui lapsel pole mütsi, kindaid või sooje riideid tuleb päris sageli ette. Minu meelest me niigi tegeleme ja arendame last nädalas palju rohkem kui seda kodus tehakse.
Me käime regulaarselt raamatukogus, kord kuus on teater, kord kuus  õpetakse lapsi, mida õnnetuse puhul teha ja kuidas  lihtsamatel juhtumitel abi anda. Lasteaias on ka omad traditsioonid välja kujunenud. Vabariigi sünnipäeval oli tervele lasteaiale saali lauad kaetud ja meil oli pidulik ühissöömine. Külas käisid ka kaitseväelased, kes lastele palju omi tarkusi õpetasid. Järgmine nädal on lasteaia sünnipäevanädal ja siis on igasse päeva midagi toredat planeeritud. Lõppeb see orienteerimismänguga, kus igal rühmal tuleb enda kingitus üles leida.

Füüsilisi tegevusi  on meil samuti küllaga, kus lapsed saavad oma vastupidavuse  proovile panna.  Kord nädalas käime ujumas.Võimalus on osa võtta ninja-  ja  Palestra tantsutrennist. Igal aastal on spordipäev Audentese erakoolis, samuti metsapäevad ja õpperajad. Arvan, et kodused lapsed ei saa iialgi nii paljudest huvitavatest tegevustest osa võtta.Viimasel ajal jääb aga selline tunne, et lasteaedades ei tehtagi nagu midagi. Ei tohiks  ka unustada, et lugema, kirjutama ja arvutama õpitakse samuti lasteaias.
                               

Plirts-plärts käes on märts.

Täna välja minnes oli kevadisest märtsist muidugi asi kaugel. Päike oli küll nii ere, et ilma päikeseprillideta pani kissitama, aga lund oli omajagu.

Veebruari lõpp kiskus nii soojaks ja vesiseks, et vägisi oli tahtmine kõik lumelabidad ja sahad keldrisse peitu viia.  Kaevasin eile just oma lumikellukeste peenart lume alt välja välja lootuses, et kohe, kohe hakkavad need seal ka õitsema. Tänase ööga sadas aga selline ports lund maha, et andis oma paar tundi vehkida enne, kui kõik puhtaks saime.

Õnnelik on see, kes elab oma saatusega rahul olles.



Olin natuke pabinas, kui oma kasulapsele lasteaeda järele läksin. Me polnud kuu aega kohtunud  ja ma ei osanud ette aimata kuidas üks 2- aastane mind peale nii pikka lahusolekut vastu võtab. Mu kartused olid aga asjatud. Vaevalt sain nina ukse vahelt sisse pista, kui  väike poja suure rõõmukisaga mulle sülle jooksis ja teatas üle toa, et  minu tädi Reet tuli. See oli  armas  ja tänane raske päev oli nagu peast pühitud. Just sellist väikest rõõmurulli oligi mulle  vaja.

Viimasel ajal tunnen ennast tööl  ebamugavalt. Lastega saan endiselt hästi hakkama ja nendega mul probleeme pole, aga  paarilisega on  raske suhelda. Ma saan  aru küll, et ta on  haige  ja närvid on viimse vindini pingul, aga natuke võiks minu peale ka mõelda. Ma pean kogu aeg ennast kontrollima, mida ma räägin ja mida mitte. Süütumatki sõna  võib ta valesti tõlgendada ja sellele järgneb nutt. See pole tavaline pisarate valamine vaid täiesti hüsteeriline karjumine. Ma ei oska sellisel hetkel isegi lohutada.
Tõukab  hoopis eemale ja mõjub vastupidiselt. Oma arust pole ma sugugi kalk inimene, aga vahel on seda lausa vastik kuulata. Tundub kuidagi  võlts ja vale. Mida ma saaksingi talle öelda,  et ühel päeval saab kõik korda ja kõik on jälle hästi. Haigusel pole ju ravi ja keegi ei tea, millega see lõppeb. Olen  mitu korda rääkinud, et senikaua kuni on käed jalad terved ja jaksab töötada ei maksa tulevikku ette ennustada. Inimesed on ju erinevad ja kõigil võib haigus kulgeda erinevalt. Ela päev korraga-sellist soovitust armastatakse ikka inimestele anda, kes muretsevad liiga palju asjade pärast, mis neist ei sõltu. Omal ajal soovitati seda mullegi ja see tegi tigedaks. Keegi ju ei teadnud, kuidas ma vaeva nägin, et igat päeva õhtusse saada. Öödest ma ei räägigi. Usun ka teadvat, mida ta praegu tunneb, sest  tean, mida tähendab kui elada on  ainult mõned kuud. Muidugi oli minu olukord natuke keerulisem, sest mul olid siis  väikesed lapsed ja ma pidin mõtlema, kuidas neil parem oleks, kui mind enam pole. Nutsime oma nutud kodus ja tööl ei teadnud sellest keegi peale ühe mu lähedase sõbranna, kes lubas peale minu surma mu lastel natuke silma peal hoida. Korraldasin oma elu ja pettumus oli päris suur, kui selgus, et mul oli vale diagnoos ja ma ei suregi. Ma ei kasutanud  kunagi inimesi ära enda haigust ettekäändeks tuues.  Minu paariline teeb seda aga pidevalt. Ta ei tööta täiskohaga ja tänu sellele on tal nädalas mitu vaba päeva. Arsti juures käib ta aga tööpäevadel väites, et ei saanud teist aega.  Tal oleks nagu kõige jaoks õigustus, sest ta on ju raskesti haige.Vahel mõtlen, et kui nii haige, siis tõesti võiks ju inimene kodus olla, aga mitte teistele lisakoormust peale panna. Me kõik oleme ju ainult  inimesed ja meil kõigil on oma  võimete piirid. Järjest rohkem tunnen, et üks eluetapp hakkab ennast ammendama ja ma pean edasi liikuma.                                                                                                                                            

Nagu ikka. 

Millegipärast paistab alati 7.veebruaril päike. Tänagi polnud erand. Töökaaslased tegid mulle naljakaid kingitusi. Kõik teavad, et ma ei armasta magusat ja  olid oma fantaasia mängu pannud.
Kohe, kohe jõuab kohale mees ja milline üllatus mind järjekordselt ootab, seda ma ei oska isegi aimata.


Sain ikkagi suure üllatuse osaliseks ja ma ei osanud seda isegi mitte ette aimata.
Mu pliitidel on kombeks garantiiaeg üle elada ja siis kuu aja jooksul ära laguneda. Seda teeb juba teine pliit. Viimane läks  natuke enne sünnipäeva ja just  praeahi, mida ma armastan eriti ekspluateerida. Olen arvamusel, et kodumasinate remont ei tasu ära ja odavam on uus osta. Sellel korral siis pikema garantiiajaga ja natuke kobedam.
Ja loomulikult minu lemmik-Siiri Leinatamme ilusalong. Uuel nädalal siis uue näoga. :D

Just.

Ärkasin hommikul reipa ja välja puhanuna hoolimata sellest, et magada sain ainult mõned tunnid. Tundsin üle pika aja jälle sellist  tegutsemistahet, et ei suutnud enam voodisse jääda. Esimesed 20 km. sellel aastal ja ma tunnen ennast nagu uuesti sündinuna. Rattahooaeg on alanud ja minu väike punane prantsuse punn võib sinna lumekoorma alla jäädagi nii kauaks, kuni päike ta sealt välja sulatab. Tänan südamest kõiki Nõmme inimesi, kes on lumerookimist südamega võtnud.

Väljas on veebruar homme.

Tulin just õuest. Minu lumememm oli sulanud vormituteks plönnideks ja oli kaotanud oma porgandist nina ning sütest silmad.Väljas on nii kevadine tunne hoolimata sellest, et homme on alles 1 veebruar. Jalad lirtsuvad sulaloikudes siiberdamistest ja kinnastega on palav. Tõin tuppa kaseoksad, et seda tunnet veelgi suurendada. Õnneks on kohe see masendav jaanuar läbi ja  homme alustame juba vähe rõõmsamalt.
Järjekordselt Klooga-Randa, aga seekord siis mitte tööle.
Pidu, pidu :D