Elu on raske, millega võrreldes.


Sõitsin täna vanaema majast mööda.  Ma ei tea isegi miks ma olin seda teed nii kaua aega vältinud. Kas sellepärast, et mul oli natuke kahju vaadata, et seal nüüd võõrad inimesed toimetavad? Või sellepärast, et seal oli nii palju mälestusi? Või ka natuke sellepärast, et polnud täitnud vanaema soovi? Selle 2 aasta jooksul polnud väljast igatahes midagi muutunud. Kõik oli täpselt samasugune nagu meist oli jäänud.
Paariline oli täna viimast päeva tööl. Homme hommikul sõidab Tartusse haiglasse.
Pidin talle midagi lahkudes ütlema. Midagi julgustuseks ja sellepärast, et ta teaks, et ma ikkagi hoolin.
Vihkan hüvastijätte, lohutavaid sõnu, kui tean, et nendest pole enam kasu, et need on asjatud ja teine on juba lõplikult alla andnud. Tunnen ennast nii võltsilt ja valelt, et tahaksin hoopis vaikselt nurka pugeda, olla märkamatu. Ometigi pidin ma midagi ütlema, sest muidu oleks see mind vaevama jäänud. Paariline sai juba isegi aru, et mul on midagi südamel. Ta hakkas nutma juba enne, kui ma jõudsin suu lahti teha. Kallistasin teda lihtsalt ja ei öelnudki  midagi.  Öelda, et kõik on hästi või küll saab  korda oleks naeruväärne olnud.
Üks meie rühma laps tuli ja küsis, miks õpetaja nutab. Seletasin siis talle, et õpetaja  läheb homme arsti juurde ja natuke aega peavad nad minuga läbi ajama. Kui ta ükskord tagasi tuleb, siis on ta jälle rõõmus ja kõik on hästi.
"Kas tal pole siis enam ühtegi kortsu?" tahtis tüdruk teada.
See oli vabastav lause. Hakkasime mõlemad naerma ja nüüd sain lõpuks öelda talle, et mingu tal kõik hästi.
Sellega ei olnud veel päev lõppenud. Mees sai oma analüüsi vastused ja need ei tõota ka midagi head.
Päikest tahaks ja suve ja, et ei peaks lõpmatult muretsema ja, et inimesed oleksid tervemad ja ümberringi poleks nii palju haigusi ja surma. Seda pole ju ometigi nii palju tahetud.
Lähen nüüd ja raiun oma viimase jääkamaka  lahti. Siis on selle aasta lumi aiast sulanud ja ehk läheb kergemaks.