Muhv nõudmiseni.

“Asi seisab selles, et mulle meeldib väga kirju saada.” ütles Muhv. “Aga sõpru mul pole. Ma olen nii ääretult üksik  ja sellepärast peangi ise endale kirjutama.”

  Päris nii hull see asi siiski pole, aga tundub, et endale paki saatmisega olen juba 2 korda hakkama saanud.  
Hea sõber Viljandist saatis mulle lõnga. Lihtsalt niisama, heast südamest teades minu nõrkust kudumise vastu. Vastutasuks otsustasin talle  2 paari villaseid sokke saata. Enne ärasaatmist tahtsin veel täpsustada, aga kuna ta mu kõnele ei vastanud  panin paki teele.
Paari nädala pärast  helistas ta ise ja minu küsimuse peale kas ta sai paki kätte selgus, et Viljandi asemel on ta otsaga juba Tartus ja pakile ta kindlasti järele minna ei saa.
Läkski nagu ma arvasin ja kuu aja pärast sain paki hoopis mina. Polnud eriti meeldiv, sest ma teadsin täpselt, mis seal sees on.
Sõber oli õnnetu ja ütles, et  kompensatsiooniks pani mulle uue laadungi lõnga teele.
Pakk kenasti käes küsisin, mida ma omalt poolt võiksin  nüüd vastu pakkuda. Sõber arvas, et kui ma viitsin, siis võiksin sellel korral hoopis ta õele sokid kududa, sest sünnipäev tulemas. 
Kudusin siis ühed palmikutega väiksemad  ja teised suuremad sokid ja panin õe aadressiga teele.

Arvasin, et nüüd läheb pakk kenasti kohale, sest ega ometigi 2 korda järjest ei saa vussi minna.

Paar päeva tagasi sain kirja.

Nagu anektoot see elu. Õde küsis postiljoni käest pakiteadet, kuid seda polnud. Puhkused seal ning asendaja vist ei saatnudki. Reedel sai õde uue teate ning läks täna järele. Aga pakk oli juba tagasi saadetud. Loomulikult langes postitöötaja valimatu sõimu osaliseks, aga abi oli sellest vähe.Seega pean paluma pakk uuesti saata. Ja eks vaeva kompenseerimiseks peaks saatma näiteks lõnga. 

Täna hommikul oligi mu postkastis jälle pakiteade. Tean ilma vaatamatagi, mis seal sees on.

Kas riskida veel kolmandat korda või loobuda? Või ootan enne lõnga ära?