Lilleline päev. 

Viimasel ajal olen  mitmeid kordi mõelnud, et äkki aeg oleks edasi liikuda ja lasteaiaga hüvasti jätta. Hommikul tööle jõudes tunnen aga, et minu koht on just siin nende laste keskel. Hoolimata sellest, et igal aastal on rühmades järjest rohkem lapsi, kes vajavad  individuaalset tegelemist.
Ega ilmaasjata ei läbinud ma just mõni aeg tagasi sellekohase kursuse kuidas selliste lastega paremini hakkama saada ja kuidas neid aidata.
Olen ka aru saanud, et mulle ei meeldi elus suured muutused. Palju parema meelega liigun ma enda tallatud rada pidi, kus ma olen harjunud käima ja tunnen ennast kindlana.



Järjekordne kevadpidu, mis tõi mu süle lilli täis ja hulga tänusõnu ning  kallistusi oli ilmselt tõestuseks, et ma olen ikka veel õigel teel ja vajalik. Muutusteks pole aga kunagi hilja,