Edevuse postitus.

Ega ma ikka päris ei uskunud, et   talv ka lõpuks kohale jõuab oma suurte miinuskraadidega, aga kui süda on  soe ja tuju hea, siis pole hullu midagi. Pealegi mulle meeldivad tuisused ilmad ja külmakartlik pole ma kunagi olnud.
 Aasta lõpp oli nii soe, et  viimasel päeval kabrioletiga  sõita tundus täiesti sobilik. Mõtlesingi just oma ratta välja vahetada ja natuke mugavusi nautida, aga tundub, et peab selle pisut edasi lükkama.
Priimulad olid just õide puhkenud ja mõned võõrasemadki õienupud välja ajanud, aga kahjuks polnud veel õige aeg.
Eile õhtul ujulasse minnes näpistas tuul pisut põski, aga selle eest tundus vesi basseinis jälle üle ootuste soe. Muidugi  mõnus on seal alati, sest meie päikeseline treener oskab alati kõigi tuju heaks teha  oma innukuse ning  entusiasmiga. Pärast trenni on alati nii hea olla ja on palju energiat.
Tööl on ka väga mõnus. Laste naeratavaid ja säravaid nägusid nähes  tunnen, et ma olen õiges kohas ja ei taha siit mitte kuskile  mujale. Lapsed on avastanud uuesti vanad lauamängud, mida mängisin minagi oma lapsepõlves. Oleme õppinud palju uusi tarkusi ja enamusel on juba lugemine selge. Õhtul kui vanemad järgi tulevad, siis ei taha paljud kojugi minna, sest siin on veel nii palju huvitavaid asju pooleli.
Täna hommikul sain komplimendi, mis ajab veel praegugi naerma. See oli nii armas kui üks 5 aastane söögilauas üle terve toa teatas, et meie Reet on kõige ilusam naine. :D. Muidugi seda, et  lapsesuu ei valeta  kunagi tean ma juba ammu.