Veel koolitusest.

Koolitusel oli läbivaks teemaks ka kas inimest saab muuta kui ta seda ise ei taha?
Olen sellega ise väga lähedalt kokku puutunud ja minul see ei õnnestunud.
Arvasin, et headuse ja armastusega on see ikkagi võimalik, aga kui inimene ise ei taha otseselt muutuda ja ta ei tunnistagi enda probleemi, siis sellest ei tule midagi välja.
Sulle tundub, et sina ise oled muutmisest palju rohkem huvitatud ja kedagi vägisi sundida ei saa.
Ei ole mõtet kulutada enda energiat inimese muutmiseks, kes ise ei  ole selleks valmis.
Sa räägid kõrvadele, mis ei kuule. Mingil hetkel pead sa mõistma, et oled selle inimese heaks kõik teinud. Ainus võimalus on minema jalutada. Muidugi ei tähenda see seda, et sa ei hooli või ei lähe ta sulle üldse korda, aga pidevalt uut võimalust anda ja ikkagi alguses tagasi olla pole seda väärt. 
Seal, kus soe valge huumor jänni jääb, saab heisata musta huumori purjed ja pöörata oma emotsioonide laevuke tegusamalt vastu üheksandat lainet.
Mingigi uks unustusse sellisest argisest  muresid täis igapäevaelust.
Ometigi ehitame me müüre ja kaitsevalle enese ümber. Kaitseme nii ennast omaenda hirmude eest.
Jätame sinna kindlusesse küll avasid,  aga selle peale, et need võivad olla hoopis laskeavad potensiaalselt ohtlike tulijate peletamiseks me ei tulegi. Oleme haavatavad ja me teame seda, aga ikkagi muudame meelt. Lööme kaitstud kindluse väravad sõbralikult jälle valla.
Ükskõik, mis meie elus ka toimub, on meil võimalus endalt küsida:"Kas ma ikka tahan sellist elu?"
Ei tohi keelata endale seda, mis  õnnelikuks teeb. Sellel hetkel kui sa mõistad milline kingitus peitub igas päevas, hakkad sa tõeliselt elama. See on parim tunne.