Lumepuudust meil ei ole...






Esmaspäev 29 november 2010 18.03


Kui mõned kannatavad lumepuuduse all,siis Tallinnas vähemalt ei saa nuriseda. Hanged hakkavad kohati juba eelmise aasta mõõtmeid võtma.
Järelkäru täis on täiesti tasuta ära anda. Juba peale ka laaditud, ainult äravedamise vaev. Käru tahaks muidugi hiljem tagasi .

Lumeuputusest hoolimata .

Laupäev 27 november 2010 11.34

Lõpuks jälle kodus .Imelik tõesti ,et 3 päevaga on kõik hoopis teisiti .
Maja taga on hanged kohati nabani.Kasvuhooneni jõudmiseks tuleb tõsiselt sumbata . See on kaetud järjekordselt paksu lumekorraga .
Mu pojad teatasid seda kinkides , et pean hoolega hoidma , sest jääb viimaseks. Oleksin pidanud selle kingi ikka koos hooldusega vastu võtma . Eriti kasu pole mu põlvini ulatuvate säärtega saabastest ja punaseid plätusid ei julge jalga panna.Alles aprillis leidsin ühe kadunukese üles,mis eelmise suure lumega teadmata suunas aeda ära kadus .Kasvuhooneni pean ju ometi kuidagi saama . Seisab teine nii suure lumevaiba all . Peaaegu 2 meetrisel mehel on ju hea möödaminnes lumi ära lükata ,aga mina ei ulata parima tahtmise juures sinna päris tippu. Või on harja vars liiga lühike ?Taburetti ka nagu narr õue vedada.Või peaks?Hekki ma ju pügasin nii .Miks siis ei võiks lund taburetilt tõrjuda ?Oleks naabritel ka lõbusam .
Hommik oli üle hulga aja ilus ja rahulik . 3 magamata ööd andsid ennast tunda ja panid mind peaaegu 10 tunniks magama .Ärkasin üles reipa ja puhanuna .Valmis tegutsema.Küpsetasin imelikke pirukaid ,mida polnud elus varem teinud .Proovige järele .Lehttaigna ,pohlamoosi ja verivorstiga .Näevad välja nagu väikesed rosinasaiad. Maitse on loomulikult teine ,aga omapärased. Seenepirukatega konkureerida muidugi nad ei suuda, aga täitsa söödavad .Eriti kui pliidi all praksub tuli , jalas on villased sokid ,nina ees aurab kohvitass ja mu vastas istub hea sõber, kes märkas minu niisked kindad ahju soojamüüri vastu kuivama panna ning on valmis minuga hommikukohvi jooma ,hoolimata sellest ,et ta seda muidu kunagi nii vara ei tee. Akna taga aga langeb lõputult valgeid lumehelbeid ,südames on hellus ja rahu .
Koduteel kohtan rõõmsaid ja naeratavaid inimesi .Naljakas ,et kõigil on täna hea tuju hoolimata lumeuputusest ja vaatavad mind muigel suuga .Ega ma pole kade ka .Naeratan vastu .Tore ,kui inimestel on hea olla .
Oma punase jalgratta lükkasin loomulikult koju jõudes garaaži .Tänane adrenaliini kogus on käes.

Jälle tagasi.

Neljapäev 25 november 2010 18.20


Siit kesklinnast , 3 -da korruse aknast avaneb ilus talvine vaade . Puud ja katused on paksu lumevaiba all ja ja järjest uusi helbeid langeb juurde.Tänavalaternate valgel on kõik näha.Tegelikult on mul see vaatepilt juba silmade ees vaatamatagi. Olen terve päeva jälginud tööle ruttavaid ja sealt tulevaid inimesi või ükskõik kuhu nad teel on .Võin oma rohelised silmad kinni panna ja see pilt on ikka silmade ees. Kõik kiirustavad kuhugi, aga mina igavlen siin ja löön aega surnuks . Aega , mis liigub minu jaoks teosammul . Juba teist korda sellel aastal .
Lugeda enam ei viitsi . Niikuinii ei ole ma mõtetega teksti juures . Ristsõna on lahendatud ja arvutis ei taha ka terve päev olla . Pealegi on see mulle võõras , pole minu oma armas tuttav . Ja kui ma veel selle peale mõtlen ,et peaks pikutama , siis ainult mõtlemisest läheb tuju nulli . Mulle pole kunagi meeldinud lihtsalt vedeleda .
Ega ma päris täpselt ei teagi , kuidas ma siia sain . Kõik on natuke udune ja lünki täis . Pea valutas juba mitu päeva ja siis hakkas veel kõrv tuikama ning lõpuks oli terve vasak pool valus.
Päev ise oli ju vahva . Vähemalt see pool , mida ma mäletan .
Meie rühma korraldada oli sellel aastal Kadripäev . Valmistasime kõik hoolega ette ja õppisime tekste .Olime tõeline suur Kadripere . Meil oli lammaski kaasas , kes pidi õnne tooma .Teistele lastele igatahes meeldisime .
Ja siis tulebki mälukas . Siia jõudsin ilusate punaste põskedega . Aga Kadripäev ju . Siis peabki kena olema . Ega keegi polnudki üllatanud . Alles siis , kui minu analüüsi vastused tulid ,olid arstid üllatunud .Imestasid ,et ma veel tööl jaksasin käija .
Kohvi tahaks. Musta ja kanget ja suhkruta . Seda siin ei pakuta . Selles ma veendusin juba augustis . Aga ikka tahaks . Pakutakse hoopis erisegu , mis tilk tilga järel minu organismi kaob . Kohviisu see ära ei võta . Leevendab võibolla natuke minu rauapuudust .
Nii igav . Roogiks kasvõi lund .

Karkudest ja rattast.


Esmaspäev 22 november 2010 16.40

Paariline kukkus , oma kodus ja trepil ning sai muidugi kipsjala . Kaua sa keksid ühel jalal - vaja karke . Mul kargud pööningul , ratastool ka , aga seda ta ei tahtnud . Pakkusin siis ,et käin lõuna ajal kodus ja toon .
Aja kokkuhoiu mõttes ikka rattaga hoolimata lumest.
Tagasi sõites , kargud kaenlas , ei mõistnud miks kõik mind vaatavad. Mõni jäi lausa seisma . Alles tööl , kui olin kargud pidulikult üle andnud sain aru , mis minust võidi arvata.
a) Sõidab rattaga , aga ise vajab karke.
b) Libedaga kukkudes on koheselt abinõud kaasa võtnud .
Mine võta kinni kumb variant on õige. Helistaks õige sõbrale.

Laupäevaõhtune palavik.

Laupäev 20 november 2010 16.22

John Travoltale ülemaailmse kuulsuse ja esimese "Oscari" nominatsiooni toonud 1970 aastate lõpu disko-buumi film. Lõbus , hoogne ja särtsakas . Paneb kaasa elama ja tegutsema .
Mind on täna tabanud sama hoogne koristamise ja tegutsemise tuhin . Hommikust saadik olen virk ja usin . 2 korrust läigivad ja süüa on tehtud eiteakellejaoks . Vanem poeg sõitis Türki , noorem Saksamaale . Hinges on ärevus ja paanikatuba . Käin närviliselt mööda maja ja otsin tegevust . Terve kann kohvi on ka tilgatumaks joodud . Mida veel ? Saeks puid , aga sae jõudsin juba ära lõhkuda.
Minu babygirl läks kohtama ja jättis telefoni koju.

Unenägudes tuled minu juurde...


Kolmapäev 17. november 2010 16.50


Tuhkatriinuna usin ei vaja ma eriti ööund.Sellepärast ei näegi ma unenägusid ,aga kui vahel harva juhtun nägema ,siis ikka põhjalikult ja peensusteni.Võin kirjeldada viimse detalini milline keegi mu unenäos välja nägi ja mis tal seljas oli . 2 korda olen ma unes abiellunud ja ikka sama mehega.Kuigi ma pole ebausklik ,uurisin ma lausa "Unenägude seletajast" järgi selle tähenduse ja peab ütlema ,et läks vägagi täppi . Just nii ma tegelikult ju tunnengi ja tean ,et on ka.
Täna öine unenägu oli aga hoopis teistsugune.
Mu kodu oli rahvast täis. Kõik mu lapsed olid oma peredega külla tulnud ja mu oma armas ,kallis meeski oli jälle kodus. Ma ei teadnud ,et kellegil oleks sünnipäev olnud ,aga millegipärast oli uhke laud kaetud ja kõik olid heas tujus.Mina püüdsin ka kõigiga kontakti saada ,aga nad ei teinud minust väljagi.Mitte keegi nagu ei märganudki mind. Istusin nurka mossitama.Siis avanes äkki uks ja valgetes kitlites ja mütsides arstionud voorisid sisse.Ühel oli kaasas veel kanderaam.Kangesti meenutasid nad mulle minu lapsepõlvest pärit arste.Kitlidki olid sellised rohmakad , laiad ja tagant põõnadega.Kahel pool ääres veel suured nööbid. Kindlasti mitu numbrit suuremad. Hakkasin muidugi vastu nagu mul alati kombeks kipub olema,aga neljaga ei saanud ma hakkama. Halasin siis , et mul on vaja enne asjad kokku panna ,aga teatati ,et niikuinii ei lähe mul neid enam vaja.Mu lähedastest polnud ka asja .Endiselt ei teinud keegi minust välja.
Edasi olin pealtvaataja osas.Nägin ,kuidas mind opereeriti. Arstid vangutasid päid ja nii ma siis suringi omaenda silmade all. Ju ma sinna taevasse ikka läksin , sest mu keha oli äkki kadunud.
Pärast sain aru küll ,et ilmselt peetigi minu peiesid ja isegi minu prints oli kohal, seekord ilma valge hobuseta .Ta küll ei pööranud mulle tähelepanu, aga küllap ta ikka mõtles mu peale.Tore ,et ma ei pidanud pisaraid nägema.Neid on niigi viimasel ajal liiga palju olnud.
Hommikul oli imelik tunne , aga päeva peale ajas juba naerma . Mida kõike ma oma elus pole teinud -isegi oma matusel käinud. Mis sest ,et ainult unes.

Nii pole ilus.


Reede 12 november 2010 13.36







Mulle pole kunagi meeldinud , kui jõulude ettevalmistamisega hakatakse vara pihta.Pool jõulutunnet on sellega kadunud kui juba oktoobris satud nagu teise maailma.
Kõige rohkem tundsingi rõõmu sellest ajast , kui tegelikult ei tohtinudki jõulusid pidada.Juba see kuuse otsimine eelmisel päeval ja ootusärevus.Ja tõeline muinasjutuline jõulutunne.Siis oli ikka igal talvel lumi ka maas.Muidugi olin ma ise ka siis laps ja eks siis oligi kõik teistmoodi
Kui lapsed olid väikesed ,siis oli nii armas näha nende ootusärevust .
Nüüd on minu omad lilled kuulutanud mulle mässu.Kõik jõulukaktused on ennast õisi täis sättinud.Imselt on neil arvepidamine ja kuupäevad sassi läinud.Huvitav , kui päris jõulud kätte jõuavad ,mis neil siis oma nime kaitseks öelda on.Seisavad ilmselt raagus ja suurest õitsemisest sorgus.Tuleb ilmselt nime muuta.Näiteks mardikaktus või kadrikaktus Miks üldse kaktus-okkaid ju pole?