Reedeselt.

Noored panid ajama.
Pooled Hiiumaale ja teine pool Saaremaale.
Jätsid meid tervelt kolmeks päevaks täiesti kahekesi koos kassidega.
Natuke imelik on ka, sest korraga on maja nii vaikne ja keegi ei sõelu kogu aeg silma all.
Enne kui  jaanipäeva peale mõtlema hakkame, tahaksin ühe asja veel südamelt ära kirjutada.
Mu väike saatusekaaslane käib mind tihti vaatamas.
Lihtsalt astub keset päeva uksest sisse, võtab tugitoolis istet  ja teatab, et tuli vaatama kuidas mul läheb.
Eile uuris muidugi kas ma ikka jaanipäeva saan pidada ja kuidas ma tuld saan teha?
Olen alati imestanud tema pisut täiskasvanulikku mõttemaailma. Oma 6 aasta vanusega oskab ta läheneda sellistele probleemidele, mille peale tavaliselt tema vanuseselised ei tulegi.
Eile küsis ta minu sissetulekute kohta. Kuna ma nüüd tööl ei saa käia ja köögiremont kindlasti palju raha võtab, siis kuidas ma hakkama saan?
Lohutasin teda ja ütlesin, et remont on kohe valmis ja ma pole  üksi. Kui hätta jään, siis on mul kõrval inimesed, kes aitavad.
Väike tüdruk jäi kuidagi tõsiseks ja arvas, et temal on hea lahendus ja pärast helistab mulle.
Pakkusin talle hoopis kooki ja ütlesin, et ta ei muretseks selliste asjade pärast. Palju rohkem on maailma vaja inimesi, kes teistest hoolivad  ja teisi aidata tahavad. See on palju suurem väärtus  kui kõik maailma rahad kokku.
Õhtul tuligi siis see  oodatud kõne. Mu väike sõbranna arvas, et tema kogutud taskuraha sobiks hästi minu köögi remondiks ja ta tahaks selle hea meelega hoopis mulle anda.
Ma jäin sõnatuks.
Loomulikult  pole mul seda raha vaja ja ma ei võta seda ka temalt vastu, aga hoopis tähtsam on tema sisemaailm. Oskus märgata, tahe aidata on väga suur asi.
Kõik saab alguse kodust ja mul on väga hea meel, et minu  lähedal sellised inimesed elavad.

Vahepeal peaks vist küll sokke müüma minema sest kuidagi palju on neid saanud.  :D