Kolmapäev, 13. juuni 2012

Vahel kui miski enam ei loe, loeb kõik.

Unustamine on inimlik ja pole minagi mingi erand.
Tütar palus  järjekordselt hommikul ennast üles ajada. Tänapäeva noortel on nii raske uni. Ei kuule nad kella, ega telefoni äratust. Tüdinult ja edasi magamist igatsevalt sunnitakse kiusaja vaikima. Uni surub uuesti peale ning ongi kõik. Kuulasin tütre palve  ära ja lubasin ta üles ajada. Just nii nagu  olin seda kogu aeg teinud. Ei mõelnud üldse, et homme on ju kolmapäev ja tal on viimane eksam. Ilmselt oleksin teinud noortele siis ettepaneku ööseks meile jääda ja mitte peale 12 veel  poisi juurde minna. Samuti oleksin  oma lapsele eksamiks midagi ilusat soovinud.
Hommikul läksin nagu ikka tööle  ja tegelesin lastega. Rühmatoad olid peost  natuke sassis ja saal oli vaja korda panna. Tegutsesin lõunani kuni juhataja lõpuks mind otsima tuli. Imestasin südamest, et mind  tema telefoni kaudu taga otsiti. Poeg oli küsinud kas ma ikka olen tööle jõudnud? Sain paraja ehmatuse osaliseks. Nüüd tuli kõik meelde. Ma pidin ju hommikul oma lapse üles ajama ja tal oli täna eksam. Mina, kes ma nii kergelt midagi ei unusta, olin selle täiesti meelest minna lasknud. Kõige hullem oli veel see, et mu tütar oli paanikasse sattunud, nuttes vennale helistanud, et emmega on midagi juhtunud. Ma ei olnud teda  üles ajanud ja ei vasta telefonile ka. Ma polnud hommikust saadik oma telefoni vaadanudki  ja see seisis mu kapis koti sees just nii nagu ta hommikul jäi. Poisi käest sain  paraja peapesu. Püüdsin küll ennast õigustada, et mina võin ju ka vahel unustada, aga ilmselt olid lapsed hoopis minu tervise pärast mures ning poeg ei tahtnud seda välja näidata. Lõpp hea, kõik hea.Tütar jõudis eksamile küll väikese hilinemise ja pabinaga, aga sellest hoolimata sooritas edukalt.
Laupäeval siis noorema tütre lõpuaktus. Kõik 3 eksamit edukalt tehtud ja tunnistusel neljad -viied. Vanem poeg sai kätte oma magistrikraadi. Mida võiks üks emasüda veel ihata?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar