reede, 23. november 2012

Siit- ja sealtpoolt-ükstapuha.


Esimest korda oma 4 lapse koolis käimise ajal kirjutasin kooli avalduse, et usaldan oma last 100 %-liselt, vastutan täielikult tema eest ja ei ole nõus, et ta taskuid ning kotti mitu korda päevas läbi otsitakse.
Tütar rääkis juba mitu päeva, et ta tunneb  ennast koolis nagu vanglas. Ma saan aru ju küll, et lapsed on muutunud üksteise vastu julmaks, lokkab vägivald, suitsetatakse ja juuakse, aga kas äärmuslikke abinõusid peab ikka nii järjekindlalt ellu viima.
Söögivahetunni ajal oli lastel lubatud käia lähedal asuvast Lukoilist süüa ostmas, nüüd on aga koolimaja uksed terve päeva lukus ja välja saab ainult turvamehe loaga. Enne peab muidugi tükk aega selgeks tegema miks, kuhu ja kui kauaks. Vahel on selle aja peale juba vahetund lõppenud. Turvamees ise ei suhtu lastesse sugugi alati heatahtlikult ja tihti kohtleb neid mõnitavalt. Ilmselt on  ta oma elus palju näinud ja kogenud, aga ma ei arva tõesti, et minu õblukest 17 aastast tütart peaks mitu korda päevas läbi otsima. Isegi minu kirjutatud kirja koos telefoni numbriga pidas ta võltsinguks ja ei uskunud mu last. Seda enam, et ma olen ta üle uhke, sest teisipäeval kutsub direktor ta parimatele õpilastele korraldatud vastuvõtule. Muidugi ei tähenda see seda, et ainult tema on nüüd see eriline ja pailaps. Samuti ei usu ma, et suitsud jäävad suitsetamata ja mõningad pahateod tegemata. Kes ikka tõeliselt tahab, see on väga nutikas. Usun, et lapsi saab ikkagi veel usaldada ja mitte kõik ei ole ainult pahelised. Neid eeskujulikke ja tublisid on ikkagi kordades rohkem.
Teine okas, mis mind täna riivas, oli mu uus telefonipaketiga seonduv.
Aprillis ostsin endale uue telefoni ja ausalt öeldes ei meeldinud see mulle algusest peale. Olin päris õnnelik, kui ta  kuu aega tagasi üles ütles. Selle telefoni ostuga oli naljakas seik. Tegelikult läksin endale uut voodit ostma ja kuna ma juba suures kaubanduskeskuses olin, siis läksin ka telefone vaatama. Peale voodit eriti raha järgi ei jäänudki ja siis hakkaski mulle silma eriti soodsa hinnaga telefon. Müüja tuli kohe oma abi pakkuma ja ma muidugi küsisin,  mida see endast kujutab. Nooremapoolne mees vaatas mulle nii armsasti silma ja teatas, et sellega saab helistada ja sõnumeid saata. :D See oli muidugi nii tarvilik info ühe telefoni kohta. Ostsin siis kohe ära ja mõtlesin, et las ta siis  ajutiselt olla kuni ostan mõne normaalsema. Omaseks ei saanud ta mulle kuni lõpuni. Mees arvas, et uue telefoni eest pole mõtet maksta,  vaid võtame uue operaatori koos tasuta telefoniga. Muidugi olid sellel korral mul omad soovid ja eelistused nii, et tasuta ma seda ei saanud, aga ikkagi väga soodsalt. Kodus tutvudes käis küll mõte läbi, et miks küll mul oli nii keerulist ja nii paljude funktsioonidega telefoni vaja kui mul on vaja ainult helistada ja sõnumeid saata, aga ma saan sellel telefonil ju korpuseid vahetada ja punane on alati mu lemmik olnud ning siis veel sinine ja roheline ja lilla.....
Midagi polekski viga olnud, kui ma poleks saanud täna sõnumit, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele on mul arve maksmata ja nad on sunnitud minu suhtes sanktsioone kasutama. Vaatasin oma meilid kõik igaks juhuks üle, et kas mul on tõesti midagi kahe silma vahele jäänud, aga ei mingit teadet ega arvet. Helistades selgus, et minu arved olid kõik minu poja meilile saadetud. Sellest ei saanud ma küll mõhkugi aru. Esiteks tegin ju mina lepingu oma nimele.  Teiseks käisin mehega poes ja poeg pole mu telefonist veel kuulnudki ja kolmandaks selle asemel, et ta praegu seal Tais elevantidega ratsutab võiks ta ju oma ainukese emme arved ära maksta. :D
Midagi head ja ilusat ka. Esimest korda elus on mul selline ämm kellele tahaks tõesti ainult  ema öelda. Sama hooliv, armastav, tähelepanelik ja hoolitsev. Seda enam, et ta tuli alles põlve operatsioonilt ja vajaks tegelikult ise alles abi.  Mina, kes ma olen alati tahtnud teiste eest rohkem hoolt kanda jõuan nüüd pikkadelt tööpäevadelt koju ja mind ootab alati kaetud laud. Tavaliselt pole keegi veel ilma minuta söömagi hakanud, kui muidugi mu pool koera välja arvata. Tema sööb kogu aeg. :D Tunnen,  et nädalavahetused on minu jaoks tõeliseks puhkuseks kodus, kus minust hoolitakse ja minuga igal sammul arvestatakse. Midagi enamat ei oskagi momendil soovidagi.

7 kommentaari:

  1. Ja mitu kilo siis ämma toidul olemisega juurde on tulnud? :P

    VastaKustuta
  2. Mind on alati nõutuks teinud need kusagilt loetud läbiotsimised, reidid ja mis veel tänapäeva koolis. Mõistan, et ajad on muutunud ja õige hõlma ei hakata (või kuidas see oli). Mõeldes aga ennast tagasi seitsmetestkümne aastaseks, oleksin vist ise kätega valmis kaitsma oma isikupuutumatust, õigemini õigust olla usaldatud.

    VastaKustuta
  3. Ämm loeb hoolega kirjandust ja on tervisliku toidu valmistamise tehnoloogias väga teadlik.Üleliigsete kilode eest hoolitseb loomulikult ämma poeg, kes on samuti väga töökas ja tubli.:D Laupäeviti istumine loomulikult mitu tundi saunalaval ja higistame ning vihtleme korralikult.Muidugi pole ma ka rattasõitu unustanud. Kohe, kohe saab 4000 km täis ja siis muidugi veel lisaks mu esmaspäevased tantsutrennid ning 2-3 päeva nädalas veel peale riigitööd lapse hoidmine.Arvan, et saan oma kalorid kõik kenasti ära kulutatud.:D
    Oma laste eest olen ma ka valmis võitlema nagu emalõvi. Eriti vihastas veel see, et kuigi ma kirjutasin avalduse alla ka oma telefoni numbri, kahtles turvamees üldse selle kirja õigsuses.Alles siis, kui tütar ütles, et helistab emale, lasti ta välja, aga paber võeti ära. Ilmselt pean igal hommikul kirja kaasa andma, et mu laps saaks koolis vabalt liikuda.

    VastaKustuta
  4. Oled väga tubli, lausa täiuslik (täitsa tõsiselt).
    Ma mõtlesin ka natuke selle sinu tütre kooliga seotud küsimuse peale. meie koolis tutvameest pole, aga lapsi vahetunni ajal koolimajast välja ei lasta. On olnud pahandusi, aga see on tingitud põhjusest, et osa lapsi käivad vahetunni ajal suitsetamas. Nii tüdrukud kui poisid. Sööma vajadust minna pole, sest koolis on ju söökla(kõik saavad tasuta) ja kohvik.
    Usun, et ilma vajaduseta neid karme meetmeid ei rakendata. Siin pole midagi isiklikku ja asi läheb käest ära, kui hakatakse erandeid tegema. Arvatavasti on linna koolides ka rohkem narkoprobleeme ja igauguseid diireleid kolab koolide ümbruses.

    Kuidas vanema tütrega on? Eelmine sissekirjutus oli nii ärev.

    VastaKustuta
  5. Vastused
    1. Aitäh Helle, aga kindlasti pole ma täiuslik. Ma ei usu, et sellist inimest on üldse ilma peal olemas, aga praegu olen ma õnnelik ja oma eluga rahul. Niikaua kuni jaksan ja tahan-tegutsen. Eks mul ole see kiiks, et oma maja ja lapsega pean ise hakkama saama ilma kõrvalise abita, kuigi ühe jalaga olen juba siit ära kolinud :D, aga silmad, kõrvad ja abikäed on alati lapse jaoks olemas.
      Tütre koolis on söögiraha 23 euri kuus ja tema jutu järgi ei isuta need toidud üldse. Alguses ju anti neile luba, et võivad söögivahetunni ajal ostmas käia. Pahandusi pole seal küll kuulda olnud ja direktori seletus oli, et see on laste turvalisuse huvides. Ma ei usu, et kui suitsetada tahetakse, siis jääb see tegemata. Selleks leitakse igasuguseid võimalusi.Mind šokeeris kõige rohkem just see taskute ja kottide puistamine. Muuga võiks veel ju leppida.
      Vanema tütrega on ikka veel selgusetus.Füüsilise töö tegemisel hakkab pea valutama ja ta ei tunne ennast üldse hästi.Arstid ei leidnud mingit põhjust. Ainuke ülepinge ja ilmselt ka valed tööasendid, aga sellised häired nagu tal olid sellel õhtul olid, teevad siiamaani kuidagi ettevaatlikuks ja ärevaks.

      Kustuta