pühapäev, 2. oktoober 2016



Uus algus.

Minu  elus on praegu selline periood, et aeg oleks nagu  peatunud või õigemini ennast aastate taha tagasi kerinud.

Kõik on just nii nagu siis kui me siin kunagi alustasime. Kõik algaks nagu uuesti otsast peale.
Eile käisime Juhani puukoolis õunapuid ostmas.

Nendest, mis me siia kunagi istutasime on  järgi ainult 1 sest teised 2 surid oma loomulikku surma ja see viimane on samuti  vähist päris puretud. 2 korda  pooleks kukkunud, aga ikka ägiseb õunakoorma all. Tüvel pole enam  tervet kohtagi, aga ikka  elab ja kannab oma rasket koormat.
 Mitmel aastal oleme mõelnud, et nüüd sügisel teeme talle pidulikud peied, aga kahju hakkab. Maja juurdeehituse käigus said  ta juured pisut kannatada ja õunapuu  vajus viltu. Nii on ta siin elanud juba varsti 40 aastat. Igal aastal tuleb okstele tugesid alla panna, et oksad ei vajuks maani raskuse all. Pisut maja varju on ta ka jäänud, aga see pole teda seganud. Uuteks sortideks valisime kuldreneti, martsipani ja sammasõunapuu. Viimase rohkem uudishimu pärast, sest sellist pole ma enne kasvatanud.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis seda, et mu pojad on jälle kodus. Muidugi pole nad enam ammu üksi. Mõlemal ka armsad kaasad.
7 kuud elame ühe katuse all. Täpselt nii kaua, kuni nende  majad valmis saavad.
Kaugele polegi vaja minna. Siiasamasse kiviviske kaugusele. Teise korruse aknast on kenasti näha kuidas majad kerkivad. Kuu aja pärast peaks katuse alla saama. Tähtajaks on 11 mai. Enne seda sünnib siia veel üks pisike poiss.

 Hommikuti on maja jälle saginat täis, Olingi selle vaikusega juba liiga ära harjunud, sest endise kolme asemel on meid poole rohkem.
Majaesine parkimisplats on autosid nii täis, et vahel on lausa tegemist, et meie  omale ruumi leida.
Ise elan praegu proua elu.  Käime ujulas, sageli kinos ja teatris ning  loomulikult ka rattaga sõitmas.
Kodus on alati kõik tehtud. Poisid toimetavad ja panevad igale poole oma käed külge. Tänagi õhtul koju jõudes olid nad terrassi ääre  ja aknad ette võtnud. Nüüd on need ka värskelt pruuniks võõbatud.
Selline mõnus rahu ja soe tunne on hinges ja südames.
Ah jaa. Koer on nüüd mul ka jälle.







4 kommentaari:

  1. Õnnitlen. Korraliku kanaemana on hea kuulda, et kodus taas helinat on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on samuti allkorrusel uued elanikud ja koer. :D.

      Kustuta
  2. Tore, et maja siginat-saginat jälle täis on. Kui nad kevadel minema kolivad, on ehk uuesti vaikusega raske harjuda ;)

    VastaKustuta
  3. Ma ei jää ju üksi.Hakkame jälle kolmekesi elama ja laiutama.Koerast jään muidugi ilma.

    VastaKustuta