Teisipäev, 12. september 2017


Kuidas mul siis läheb?

Nüüd 1, 5 kuud ilma kipsita oleksin arvanud, et ikka juba paremini, aga ilmselt tahan ma liiga kiiresti häid tulemusi. Kurta ei saa tegelikult mitte millegi üle. Käin 2 korda nädalas individaalses võimlemises imelise Kristiin Klaasseni juures, kes  oskab mind nii kenasti innustada ja süstib optimismi. Arvasin, et olen veel paras äpu, aga tema omakorda imestab just minu edusammude üle 2, 5 kuulise kipsi järel.
Ausalt öeldes poleks uskunud, et uuesti käima õppimine nõuab nii palju pingutusi ja tahtejõudu. Natuke lihtsamaks teeb asja see, et mul on vanast ajast veel päris hea füüsiline vorm. Seda räägib ka mu treener ja mõtleb mulle järjest raskemaid harjutusi välja.Vesiaeroobika ja jalgrattasõit on ainult kasuks tulnud. Eilsed tasakaaluharjutused, poolkükid ja haige jala peal seismine oli paras katsumus, aga mõnus oli jälle lihaseid pingutada ja tunda, et mul on 2 jalga.
Eile marssisin kabinetist välja ja siis tuli meelde, et mul on nurgas  kargud ka.
Kodusel elul pole samuti midagi viga. Olen õppinud seda ammu nautima ja nüüd 4 kuud hiljem tunnen, et siin on tõesti hea ning mõnus olla. Eriti hubaseks teeb selle veel mu  uus kaminpliit. Õhtul on mõnus halud süüdata ja läbi klaasi vaadata kuidas nad praksuvad ning heleda leegiga põlevad. Maja täitub soojuse ja teistsuguse lõhnaga.
Väljas liikumine pole minu jaoks enam probleem. Saan üles igast trepist ja takistusest.
Pühapäeva veetsime Kadriorus.
Siinsed vanad  puumajad meenutavad mulle alati mu esimesi eluaastaid. Elasin 5 aastat Kadriorus ja siia sattudes tulevad alati kõik mu armsad lapsepõlve mälestused meelde. Need järsud keeruga puutrepid, kraanikausid koridoris ja tulemüüridega hoovisopid ning muidugi see eriline lõhn -natuke suitsu ja kopituse hõngu.Igavene, ajatu, armas...



.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar