Mitu jalga on ämblikul?

Neljapäev 12 mai 2011.

Nagu ikka igal kevadel, polnud ka tänane päev erand. Hommikust saati liikusid mööda meie lasteaeda võõrad inimesed ja aina tahtsid kõike teada. Lastest ja tööst ja tööplaanidest ja söögikordadest ja liitrühmadest. Ammune tõde ju teada, et üks seesamune jõuab ikka rohkem küsida kui sada seesamust vastata. Kaua sa jõuad aru anda? Võtsime oma lapsed ja pagesime hoopis metsa. Pealegi pidi täna ju viimane ilus ilm olema. Ilmateade ähvardab äikese ja jahenemisega.
Meil just sitikate ja putukate nädal nii, et õige aeg loodust uurima minna.
Panime lastele korralikult helkurvestid selga ja võtsime kaasa kotitäie luupe. Hea ju kõik pisikesed mutukate jalad ja täpid kokku lugeda.
Ega see kõndimine polnudki nii lihtne. Lapsed tuuakse hommikul autoga lasteaeda ja nii jõuavad nad koju ka. Paljudele oli kõndimine päris raske ülesanne. Kohale me aga jõudsime ja oma teadusliku tööga alustasime.
Nüüd tean minagi täpselt. Müüt seitsme jalaga ämblikust on täielikult purustatud. Kõikidel putukatel on kuus jalga väljaarvatud ämblikud, kellel on kaheksa.

Häda mõistuse pärast.


Esmaspäev 09 mai 2011.

Kümmekond aastat tagasi ei unistanud ma üldse mobiiltelefonist. Majas oli 2 lauatelefoni ja mehel mobla olemas. Mitu korda tegi ta ettepaneku mulle ka mobiil osta, aga ma ütlesin, et ma ei vaja seda.
Mäletan täpselt, kuidas ma selle lõpuks sain. Ükskord ammu-ammu just ööl enne naistepäeva, kuulsin ma magamistuppa mingit totakat helinat. Justnimelt totakat. Mees ütles, et tõusku ma üles, kuna mu telefon heliseb. Ütlesin, et mul pole mingit telefoni, aga muidugi ei jäetud mind rahule. Kui helina suunas läksin, avastasin pisikese punase Nokia. Esimese asjana vahetasin muidugi helina välja.
Nüüd palju aastaid hiljem pean ka mina mobiili vajalikuks tarbeasjaks ja ega ilma selleta välja ei lähe. Paljugi mis võib juhtuda.
Täna keset päeva avastasin äkki, et mul pole mu telefoni. Muidugi tulin ma ju tööle ilma kotita, põlvpükstes, millel ei ole taskuid ja suvise pluusiga. Järelikult polnudki mul seda kuskile toppida. Kuhu ma aga ta jätsin, seda ma ka ei teadnud. Häda kui inimesel on 2 kodu. Kadunud ta ei olnud selles ma olin kindel, aga kummas majas, seda ma ka ei teadnud. Ilmelt pistsin automaatselt kuskile käest ära.
Kõige imelikum oli tööl olla. Kogu aeg oli nagu midagi puudu. Vahel ei helista keegi mulle terve päeva jooksul, aga nüüd kujutasin millegipärast ette, et kõigil on mind kohe kiiresti vaja kätte saada. Ega enne ei saanudki rahu, kui sõitsin lõuna ajal koju. Õnneks oli ikka töökohale ligemas majas. Nagu arvata võiski 6 vastamata kõnet ja 2 sõnumit. Päeva rekord igatahes. Kõige rohkem oli mul kahju, et ma sõnumi märguannet ei kuulnud. Just emadepäeval olin salvestanud minu kõige noorema lapselapse hääle lausega:"sulle on sõnum."See oli tõeliselt armas. Hakka või ise endale sõnumeid saatma, nagu Muhv- nõudmiseni, et ainult seda lauset jälle kuulda.

Biankale ja Emmeliinale.

Esmaspäev 09 mai 2011


Minu armas töökas mees läheb oma tööpostile.
Tervitustega minu musilt. Loodan, et uudishimu on nüüd rahuldatud.
Aga kohvi saan ikka ainult mina hommikul voodisse nii, et ärge lootkegi.

Emadepäevast.

Pühapäev 08 mai 2011

Mul oli ilus päev. Kõik mu 4 last jõudsid kohale. Sain hulga lilli, enamuse maha istutamiseks. Grillisime, lobisesime, nautisime ilusat ilma. Poisid vahetasid viimased katkised kasvuhoone klaasid ja ma sain lõpuks oma tomatitaimed sisse istutada. Sellel aastal pole nad küll nii ilusad ja võimsad kui alati, aga vähemalt pooled õitsevad.
Loodan ikka jaanipäevaks esimesed tomatid saada.
Ah jaa! Mehele lõikasin ka ulaka soengu pähe ja minu meelest näeb tüki noorem välja. Minule vähemalt meeldib. Kena ja suvine!

Nii lihtne see ongi.

Laupäev 07 mai 2011.

Vanem poeg sõitis kolmapäeval Ida-Virumaale vaatama kuidas tema projekt edeneb. Lubas kindlasti reede õhtuks tagasi olla. Nagu ikka jäin mina jälle Naabri Valveks ta maja juurde ja loomulikult ka tema punapea kass vajas söötmist. Õnneks on poja maja minu maja lähedal nii, et erilist hädakisa ma ei tõstnud. Pealegi on kass minuga juba nii harjunud, et vahel ma mõtlen, et ilmselt ta peabki mind juba rohkem oma perenaiseks, kui poja peret. Alati ronib ta mulle sellise enesekindlusega sülle ja nõuab silitamist nagu ma oleksingi ainult tema jaoks. Loomulikult on mul aga minu oma isiklik must kass Dusja, kelle me lapsendasime 4 aastat tagasi peale ta pererahva surma. Õnneks on ta vahepeal kenasti eesti keele omandanud.
Olgu kuidas selle kassiga on, aga reedel selgus, et poiss ei tulegi tagasi ja lisaks tema kassile ootab söötmist veel tema ülemuse laika. Ülemus oli koos perega sõitnud Võrumaale ja palus pojal tema koera toita. Kes siis veel hädast välja aitab, kui mitte oma ema? Küsisin poja käest, mida ta küll ilma minuta teeks? Poeg vastas, et mitte midagi, sest siis poleks ju teda ka olemas.

Absurditeater.

Laupäev 07 mai 2011.

Helistas klassivend ja küsis, kas ma tahan natuke naerda. No mis sai mul selle vastu olla. Head nalja tahan ma alati kuulata.
Klassivenna naine oli töölt koondatud. Ei saanud aru, kus siin see naljakoht oli. Klassivend ütles, et kuulaku ma edasi, nali alles tuleb.
Naine oli muidugi ennast töötuna arvele võtnud ja teatud aja tagant käis ennast näitamas ning uusi tööpakkumisi vaatamas.
Ühel järjekordsel külaskäigul pakuti talle koolitust. Loomulikult võttis ta selle vastu. Siit tulebki nüüd see naljakoht. Koolitusel oli peale tema veel hulk keskealisi mehi ja naisi ja esimese asjana õpetati neile kuidas voltida paberist rahakotte. Moraal oli selles, et nad ei unustaks, et elu pole ainult meelakkumine ja, et nad ei muutuks tegevusetusest laisaks. Päeva lõpuks leidsid need sajad paberist rahakotid ennast muidugi prügikastist.
Kangesti meenutab see mulle minu tööpäeva lasteaias. Seal on paberist rahakoti voltimine oma kohal, aga kas ka igapäevases elus täiskasvanud inimestele?

Väikesed paharetid.


Neljapäev 05 mai 2011

Saan aru küll, et kõik päevad pole vennad, aga volbriöö on ju selleks korraks ometi möödas ja kõik väikesed nõiad on minu meelest ka koju lennanud. Täiskuud ju ka praegu ei ole, mis sunniks lapsi imelikult käituma.
Terve nädala on nad olnud kuidagi rahutud. Meie väikeste armsate naerusuude asemel on terve rühmatäis Nukitsamehi, kes kaklevad, kaebavad, porisevad ja torisevad. Mitte kuidagi ei mahu rühmaruumidesse ära. Tundub nagu kõigil oleks peas mitu suud ja kõik need ajavad lõpmatult tühist jorinat välja. Kõrvade asemel on aga tühjad kohad. Mitte ühtegi keeldu, käsku, ega palvet ei jõua sinna.
Õnneks on praegu paar tundi vaikust. Kõik magavad nagu väikesed inglid. Ilmselt aga koguvad jõudu, et õhtul uuesti otsast peale alata.