Naeratus, mis hajutab pilved.

Eile õhtul rattaga sõitma minnes tundsin esimest korda, et käes on sügis. Nii külm ja kõle polnud veel enne olnud. Muidugi polnud ma nii hilja varem sõitma ka läinud. Mõtlesingi, et  et jätan seekord vahele, aga siis sai harjumuse jõud minust võimust ja kummaline rahutus ei andnud asu. Vahel on nii, et süda valutab, aga pahasti pole nagu midagi. Selline tunne, et kohe, kohe juhtub midagi halba, aga tegelikult on kõik hästi. Selle vastu aitabki natuke omaette kihutamist ja siis jõuad koju nagu uuesti sündinud-reibas, optimistlik ja täis tegutsemistahet.

Esimest korda panin ööseks akna kinni, sest tuba oli nii külm.
Hommikul avastasin sireli all juba esimesed kollased lehed, mis sai kenasti kokku riisutud ja märkasin, et osa suvelillesid hakkavad otsa lõppema ning sügise alguse õitsejad astrid on täies ilus.
Esimest korda tegin keskkütte ahju tule, sest kogu elamine tundus kõle ja niiske.Oleksin võinud muidugi ka õhksoojuspumba tööle  panna, aga tahtsin, et soojus jõuaks igasse nurka ja soppi.

Lillede keeles tähendab floks leppimist ja nõusolekut. Peale tüli tuleks minna lepituse märgiks ühist meelt otsima floksikimbuga. Minule meeldivad nad aga ikkagi ainult aias. Lapsepõlvest on meeles, kui ema nad tuppa vaasi tõi, siis hakkasid üsna ruttu ta õied laudlinale pudisema.

Muidugi minu tomatid, mis mulle igal aastal mõne üllatuse teevad.
See siin peaks olema härjasüda. Öelge mis te tahate, aga oma kasvatatud tomati maitse vastu ei saa mitte ükski teine. Nad on hoopis erilisemad ja magusamad, kui kõik poe ja turu omad kokku.








Jalgrattale püstitasin ausamba. 6 aastaga suutsin ta nii läbi sõita, et seal polnud enam mitte midagi parandada. Kõik hammasrattad, käiguvahetaja ja muud jubinad olid nii kulunud, et odavam oli uus osta. Sellegipoolest on mõni tuttav siit enda ratta jaoks mõne tagavaraosa leidnud. Loodan, et talveks on ta endale teise elu saanud.
Tuleb välja, et seda kõike polegi nii vähe.Hilistel õhtutundidel koos lähedastega praksuva saunaahju ees istudes järgmise päeva plaane paika pannes tekib tõdemus, et elu on ikka tõeliselt elamist väärt. 

Me kõik saame vanaks...


Meie tutvus sai alguse juba 35 aastat tagasi. Just siis, kui ma verinoorena abiellusin ja mehe juurde elama kolisin. Alguses ma lausa kartsin teda, sest ta tundus juba siis kuidagi eatu ja selline toriseja iga asja peale. Ausalt öeldes ei sallinudki. teda seal mitte keegi, sest kõigile oli tal alati midagi öelda ja keegi ei osanud tema meele järele olla.
Vaevalt ta minugagi oleks hakanud kunagi sõprust  otsima, kui mittte tema koer, kes oli A ja O igas asjas, poleks minule sõbraks tikkunud. Öeldakse ikka, et koer läheb peremehe nägu ja nii oli nendegagi. Koer kippus inimesi näksama ja inimesed hoidsid sellest paarist eemale ning  ei kippunud suhtlema.
Sellist natuke eraklikku elu ta seal siis elaski.
Kui mu esiklaps sündis, siis koer magas ühtelugu vankri kõrval ja valvas. Sellest ajast tekkiski  meie vahele kummaline sõprus.
Naine armastas väga lugeda ja käsitööd teha. See oli tema kirg ja elu. Oma vaimustust ja hasarti püüdis ta minuga jagada ja ilmselt saingi tema käest selle pisiku, sest edaspidi ei kujutanud ma ettegi, et mõni päev jääb mul kudumine või heegeldamine vahele. Istusime kasvõi liivakasti ääre peal, valvasime mu mängivaid lapsi, heegeldasime ja ajasime juttu.
Vahepeal alustasime oma maja ehitusega ja siis jäi aega vähemaks, aga suhtlesime ikkagi. Ta tundis  huvi minu laste käekäigu vastu ja uuris alati kuidas neil läheb. Jäin varakult oma vanematest ilma ja mõnikord oli selline tunne, et ta oli neile ka natuke vanaema eest..
Oma majja kolides suhtlesime ikka aeg ajalt edasi ja tundus, et temale aastad üldse ei mõjunud. Ikka selline eatu ja tegutseja. Ega tal vist tänu oma iseloomule palju sõpru polnudki ja sellepärast ta otsiski minu perega kontakti. Meie olime harjunud tema käitumisega ja võtsime teda just sellisena nagu ta oli. Oma südames oli ta tegelikult ju sõbralik, aga võõrastele ei pruukinud see alati nii tunduda.
Meie suhtlus kadus  umbes 5 aastat tagasi peale minu elu traagilist pöördepunkti. Jätsin maha kõik oma vanad sõbrad ja tuttavad.  Alles eile  nähes teda üle 5 aasta Nõmme turul, läksin rõõmsalt juurde ja tervitasin. Ma ei osanud seostada tema olekut teise inimese käevangus. Kujutasin ette, et ta on oma sõbrannaga lihtsalt turule tulnud.Välimuselt polnud ta eriti ju muutunud.
Tema küsimuse peale, kes ma olen, vastasin rõõmsalt, et nii vanaks  pole ma ju nüüd ka ometigi jäänud, et mind ei tunne enam ära.
Selgus kurb tõsiasi.Oma järelejäänud elupäevi pidi ta veetma pimedana ja peaaegu kurdina. Kõrval oli tal  abistaja sotsiaalhooldusest, kes teda juuksurisse talutas.Kirgliku käsitöö tegijana ei olnud tal enam mingitki  võimalust. Isegi sellises abitus olekus tundis ta huvi kõigi minu laste vastu ja kõik nimed olid tal meeles. Lubasin lähipäevil talle külla minna, aga kindlasti pole see väga kerge samm.

Lihtsuses peitubki võlu.

Kui teised mehed viivad oma naised puhkuse ajal soojale maale või ilusasse puhta liivaga mereranda, siis minu mees tegi mulle järjekordse üllatuse.
Tegelikult andis ta mulle õhtul juba märku, et järgmine päev tuleb midagi hoopis erilist.
Olin ta ettearvamatute üllatustega juba harjunud ja ei  mõelnudki mis mind jälle ees ootab.

Hommikul ärkasin kohvi ja magusa lõhna peale üles. Naljakas, mees küpsetas muffineid.::D Mina , kes ma magusat ei söö, tõdesin äkki, et värske kohvi kõrvale paar aprikoosi plönni ära süüa on päris hea. Just plönni, sest välimuselt nad neid meenutasidki, aga oma mehe kuuldes ei saanud ma seda öelda.Teine oli  hommikul tõusnud enne mind ja hoole ning armastusega küpsetanud. Isegi köök oli korras.

Metsa jõudsime just päikesetõusuks.
Imelik, olin siin  pidevalt rattaga sõitnud ja minu  arust pidid kõik teerajad  tuttavad olema, aga sinna, kuhu  mees mind viis, polnud mu jalg veel sattunud.
Täiesti ürgne, puutumata koht, kus sai loodusega omavahel olla.Selline tunne oli, et keegi nagu polekski siin enne käinud.Ainult aeg, tuuled ja tormid olid oma tööd teinud.Sammal oli nii roheline, lopsakas ja pehme ja kanarbikud hoopis teistsugused, kui ma olin nägema harjunud. Mitte sellised väiksete põõsaste moodi puitunud vartega vaid hoopis nagu  pehme kanarbiku vaip oleks metsa alla maha laotatud. Kujutan ette, kui ilus võiks see veel siis olla, kui lõpuks lillana õitsema hakkab. Kindlasti peab siis tagasi tulema seda imetlema. Metsaalune oli täis väikesi hüplevaid konnapojukesi ja ringi lendavaid sätendavad kiile. Nad ei kartnud  meid üldse ja maandusin ühtelugu meie peale. Natuke õudne tunne oli, kui suur sinine sätendav kiil mu põsele maandus. Iga kord aga kui fotoaparaadi haarasin, olid nad juba läinud. Ei saanudki sellepärast suurt,  sinist ja sätendavat kiili pildile, vaid pidin väiksema ja tavalisemaga leppima.Tundus, et need ilmetumad ja väiksemad lendasid just mehe külge, aga nendele suurtele ja ilusatele meeldisin mina. Mets oli täis maasikaid, mustikaid, vaaikaid ja sinikaid. Pohlad hakkasid juba roosatama.
Polegi tähtis kus sa oled või kes sa oled või kas sa ootad teravaid elamusi.Vahel on hea lihtsalt aeg maha võtta ja nautida lihtsust.

Minu aktiivne puhkus.


Kui inimene väga tahab, siis  saab ta  ilmselt kõigega hakkama.
Eelmisel aastal katsetasin puhkuse ajal kohvikus töötamist. Tegelikult mulle väga meeldis ja arvasin, et tulen ka sellel aastal siia tagasi, aga  sellel aastal on  hoopis uued väljakutsed.
Kuna mu nooremal pojal on 3 autopesulat, siis tegi ta mulle ja oma nooremale  õele ettepaneku talle appi tulla. Ega ma täpselt ei kujutanudki ette, mida tähendab üks salongi keemiline pesu. Läbisime kiirkursuse, saime hunniku kodumasinaid,  kemikaale, lappe,  harju ja nuustikuid ning  ilmatu suure bussi katsetamiseks.
Muidugi oli esialgu tore töötada, sest olime Kosel keset remonditöökoda, ainukesed naised ja pikkadest sihvakatest meestöötajatest ümbritsetud. Peale 4 tunnist nühkimist polnud enam nii roosiline midagi.  Päris karm ja füüsiline töö tegelikult. Kõik laed, istmed, seinad, panipaigad ja klaasid tuli puhtaks nühkida. Kõige  tüütum ja täpsem töö muidugi veel armatuurlaud. Seal sai täppistööd lausa pintsliga tehtud, aga lõpptulemusega jäid kõik rahule ja ega  siis enam ei mõelnudki kui tüütu see tegelikult oli.  3 päevaga on võtted selgeks saanud ja töö läheb juba ludinal, kuigi teise päeva õhtuks oli küll selline tunne, et kui keegi veel tuleb auto keemilist pesu paluma, siis meid ei ole kodus.Homme siis jälle Kosele silmarõõme vaatama.
                                                                                Teine selle suve töökoht on Klooga ranna kämpingus. Seal võiks kenas palkmajas ilusa looduse keskel küll suve läbi elada. Meil on seal hooldada 21 väikest majakest.Meele teeb kurvaks ainult see, kuidas suhtutakse võõrasse  varasse. Ilusad puidust seinad on markeritega täis joonistatud ja peeglid ära lõhutud.

Eile avastasime  kui palju on metsas mustikaid. Sõime suud siniseks ja keeled lillaks. Veel 2 nädalat aktiivset puhkust ja siis saab lasteaeda tagasi. Kuskil ei puhka paremini, kui lasteaias oma laste keskel.
Selleks ajaks ilmselt kodus remont ka valmis.

Oi kurjam. :D

Kas sinu jalgrattal on kohustuslik signaalkell?
Uue liiklusseaduse nõude kohaselt peab  see olema lisaks korras piduritele ja  tuledele. Tuledest ja piduritest saan ma väga hästi aru, aga kell?  Mul oli see kodus küll olemas, aga ma polnud seda meelega veel külge pannud. Hoolimata sellest, et mu ratas kuulub päris arvestavasse hinnaklassi, polnud sellel kella jaoks õiget kohtagi.
Eile  öösel heatahtliku politseionu käest hoiatust saades kruvisin täna selle siis lõpuks oma jalgratta külge.Väga ebamugav igatahes. Kompuutri ja tule jaoks on kohad olemas, aga kella saab panna ainult käepideme kõrvale. Esiteks jääb kinni hoidmiseks vähe ruumi ja lisaks on kellatila kogu aeg vastu käeselga. Hea küll, selle kannatan veel ära, aga kuidas reageerivad inimesed, kui ma neile selja taha sõidan ja siis ootamatult kella annan. Mina igatahes küll ehmataksin ja hüppaksin vist suurest hirmust hoopis rattale ette. Olen alati arvestanud jalakäiatega, vähendanud möödasõidul kiirust  ja isegi ratta seljast maha tulnud, kui mööda ei pääse.
Tegin täna siis esimese katse, kuidas kellale reageeritakse. Pääsküla vahel oli teel kamp teismelisi poisse. Vähemalt infarktieelset seisundit ma neile ei põhjusta, kui oma katset hakkan sooritama.Teele olid kenasti rattapildid joonistatud, seega olin ma täieõiguslik sõitja just mulle ettenähtud kohas.Tõmbasin siis paar korda õrnalt kella ja oi kurjam. :D Üks poistest röögatas nii kõvasti, et palju ei puudunud minu kurdiks jäämisest. Mind päästis illmselt ainult minu suur kiirus, mis kompuutrilt vaadates ületas sellel kohal lubatud kiirust mitmegi pügala võrra. Mine võta kinni, mis siis lõppude lõpuks õige on.

Kes ei täna pisku eest...

Töökaaslane rääkis täna oma seiklustest Nõmme turul.
Oli läinud maasikaid ostma ja märkas eriliselt kõhna naist, kellel  oli  pisike beebi  korviga käevangus. Naine oli käinud ühe leti juurest teise juurde ja  küsinud lapsele maasikaid. Lõpuks ei pidanud töökaaslane vastu ja küsis naise käest, kui vana laps üldse on, sest nii pisikesele ei võiks ju veel maasikaid anda.  Naine vaadanud töökaaslasele otsa ja öelnud, et teie ostate siin maasikaid, aga mõnel pole üldse süüa. Järelikult olete rikas, et saate terve kilo kohe korraga osta.  Töökaaslasel  tekkinud süümekad, et äkki tõesti naine näljas ja pole lapsele ka süüa anda. Tema selline korpulentne, aga naine nii kiitsakas. Pakkus välja, et ostab hoopis kapsast ja kaalikat, siis naine saab lapsele ühepajatoitu teha. Valis välja paar kaalikat ja suure kapsapea ja ulatas need naisele. Naine haaras ta kohe käevangu ja teatas rõõmsalt, et nüüd läheme ostame veel liha ka, sest mis ühepajatoit see ilma lihata on ja üldse peaks kapsast ja kaalikat veel juurde ostma, sest tal on kodus ainult suur pott ja lisaks veel 5 last, kes tahavad ka süüa. Töökaaslane oli  sellisest julgest ettepanekust sõnatuks jäänud, aga veel tööle jõudeski  uuris minu käest, et kas ta tegi ikka õigesti, et liha ei ostnud. Äkki tõesti olid lapsed kodus näljas. Oleks frikadellegi ostnud...

Kui ma naeratan tähendab see ilmselgelt, et olen õnnelik.

Sain hommikul mehelt komplimendi :"Sa lõhnad nii hästi."
Olin loomulikult meelitatud, sest olin alles tõusnud ja polnud jõudnud veel endaga tegeleda.
"Mille järele ma siis lõhnan?" olin uudishimulik.
"Tead sul on inimese lõhn juures."
Aitäh kallis mees. Milline kergendus. Ikkagi inimene.:D
Kompensatsiooniks  pääsesin seekord  heki pügamisest. Mees oli  vabatahtlikult ilma käskimata nõus selle ise ära tegema, mis sest, et mina olin ka inimene. Ju tal ikka hakkas natuke minust  kahju.
Avastasime  aiast  uue kodulooma. Dusjale ta  väga ei meeldi, aga kes seda tema käest küsibki. Ma isegi ehmatasin,  kui ta ootamatult üle mu jala hüppas.
Natuke teen reklaami ka. Mulle õudselt meeldib uus rattatee, mis läheb Hiiult mööda vana raudteetammi Astangu, Õismäe poole. Pikkus on küll ainult 12 km, aga edasi-tagasi  teeb ikkagi paraja 24 km ringi. Muidugi pean  hoiatama, et minna on lihtsam, kui tagasi tulla. Tagasitee on väikese tõusuga ja natuke tuleb rohkem pingutada, aga ikkagi minu praegune lemmik. Lähemegi kohe uuesti proovima.